Kriitiline mõtlemine
K
as tõde on veel oluline? Mida uskuda, kui igaüks näib esitavat oma “fakte”? Kriitilise mõtlemise kursus pakub süsteemset, aga samas praktilist sissevaadet sellesse, kuidas teadmist kujundatakse, kuidas eristada põhjendatud seisukohti soovmõtlemisest ning kuidas toimib argumentatsioon teaduses, poliitikas ja igapäevases suhtluses. Õppeaine algab teadusliku mõtlemise alustega: uurime, mis vahe on teadmisel ja uskumusel, kuidas töötavad erinevad teadusparadigmad ning miks mõned teadmise vormid väärivad rohkem usaldust kui teised.
Järgmisena keskendume sellele, kuidas argumente üles ehitada, neid kriitiliselt hinnata ning millised on peamised arutlusvead, mida vältida. Iga teema juurde kuuluvad praktilised harjutused, mille kaudu arendada oskust selgelt mõelda, argumenteeritult kirjutada ja kõnelda.
Kursuse viimases osas rakendatakse kriitilist mõtlemist ühiskondlike nähtuste analüüsimisel. Diskursuseanalüüs, ideoloogiakriitika ja kriitiline teooria aitavad mõista, kuidas keel, meedia ja kultuur meie maailmapilti kujundavad. Arutleme, kas ideoloogiast on üldse võimalik väljuda, kuidas eristada valeinfot põhjendatud teadmisest ning millist mõju avaldavad algoritmid ja sotsiaalmeedia meie arusaamadele tõest.
Õppejõud
Professor Liisi Keeduse teadustöö keskmes on 20. sajandi poliitiline teooria ja mõtteajalugu võrdlevas võtmes. Eriti huvitavad teda ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengute poliitiline kontekstuaalsus, seosed teaduse, kunsti, kirjanduse ja ühiskonna vahel, poliitilise mõtte interdistsiplinaarsus, aga ka sellised tavapärasemad poliitikateooria teemad nagu liberalism ja selle kriitikud, ratsionaalsus ja selle piirid poliitikas, kodanikuühiskond ja poliitiline osalus, inimõigused ja nende kaitsmisega seotud probleemid. Neid teemasid käsitleb ka tema esimene monograafia, The Crisis of German Historicism: The Early Political Thought of Hannah Arendt and Leo Strauss (2015,Cambridge University Press).
Oliver Laas on filosoofia lektor. Tema uurimisvaldkonnad on metafüüsika, loogika, tehnikafilosoofia, informatsioonifilosoofia, mängu-uuringud ja semiootika.
Maarja Kaaristo on antropoloogia dotsent, kelle uurimistöö keskendub inimese ja veekogude suhetele, eelkõige Suurbritannia kanalite ja jõgede näitel, samuti vee- ja maaturismile, kohaloomele ning kvalitatiivsetele uurimismeetoditele. Lisaks on ta kirjutanud Eesti etnoloogia ajaloost ning inimeste ja loomade vahelistest suhetest. Teoreetiliselt tunneb ta enim sidet uue mobiilsusparadigma ja praktikateooriaga.
Rein Raud on Eesti tuntumaid humanitaarõpetlasi, kultuuriteooria ja Aasia kultuuri spetsialist, kirjanik ja tõlkija. Ta õppis jaapani filoloogiat Leningradi ülikoolis ja kaitses oma väitekirja jaapani keskaja kirjandusest Helsingi ülikoolis. Ta on Eesti Humanitaarinstituudi üks asutajaid. Aastatel 2006-2011 oli ta Tallinna ülikooli esimene rektor. 1995–2016 oli ta Helsingi ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor, töötades rööpselt professorina Tallinna ülikoolis.
Tema erialased huvid on seotud ennekõike üldise kultuuriteooria, keskaja jaapani kirjanduse ja võrdleva filosoofiaga. Ta on avaldanud suure hulga raamatuid, nii ilukirjandusteoseid kui ka teaduskäsitlusi, sh eestikeelse kõrgkooli õpiku “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2012) ja ingliskeelse monograafia “Meaning in Action: Outline of an Integral Theory of Culture” (2016).
Katrin Tiidenberg (Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi osaluskultuuri professor) on sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri uurija ning õppejõud nii Eestis kui mujal. Tiidenbergi teadustöö inimeste käitumist ja tähendusloomet sotsiaalmeedias. Ta panustab ka visuaalsete uurimismeetodite ja uurimiseetika arendamisesse. Tiidenberg on hiljuti ilmunud raamatute "Tumblr" (2021, kaasautorid Natalie Ann Hendry ja Crystal Abidin), Sex and Social Media" (2020, kaasautor Emily van der Nagel), "Selfies, why we love (and hate) them" (2018) ja "Ihu ja hingega internetis, kuidas mõista sotsiaalmeediat" (2017) autor, ning vastilmunud kogumiku "Metaphors of Internet" kaastoimetaja (kaastoimetaja Annette Markham).
Margus Vihalem on filosoofia dotsent. Ta on kaitsnud magistri- ja doktorikraadi Kultuuriteooria ja filosoofia Pariisis. Alates 2007. aastat õpetab ta Tallinna ülikoolis muu hulgas kursusi esteetikast, epistemoloogiast, metafüüsikast jm.
Tema teadustöö üheks suunaks on esteetika ning küsimused kunstist ja mittekunstist, esteetilistest väärtustest, samuti esteetilise kogemuse iseloomust ja tähendustest. Sealjuures kuulub tema huvivaldkonda uuematest esteetikasuundumustest näiteks argiesteetika ehk argikogemuse esteetiline analüüs. Lisaks tegeleb ta filosoofilise antropoloogiaga, sealhulgas subjektiteooriatega, mis püüavad mõtestada inimese isesust ning isesuse kultuurilisi ja ühiskondlikke seoseid muutuvas maailmas.