küsimused, sõnapilv

Suured küsimused

Suured küsimused on kursus, mis õpetab sind mõtlema ja arutlema elu suurte küsimuste üle. Kursus laob vundamendi humanitaarsele mõtlemisele. Selle eesmärk on luua sulle võimalused teadmiste ja analüüsioskuste kujunemiseks tänapäeva humanitaarteaduste kesksetes probleemides.

 

Kursus on üles ehitatud loengutele, mida peavad eri valdkondade õppejõud ja mis käsitlevad pikemas ajalises ja laiemas ruumilises mastaabis mitmesuguseid humanitaaria põhiküsimusi, nagu mis on vabadus, mis on tõde, mis on keel, mis on õnn, mis on ilu, mis on võim jne. Käsitletavad küsimused varieeruvad osaliselt aastati vastavalt ühiskonnas olulistele teemadele ja meie kultuurikeskkonna muutustele.

 

Lisaks loengutele toimuvad mõned loeng-seminarid, mis on praktilisema suunitlusega ja milles käsitleme teemasid nagu õpioskused, infootsing, infoallikad ja digipädevused, kirjalik ja suuline eneseväljendus.

 

Iseseisva tööna täidad loengupäevikut, loed erialakirjandust ja pead selle kohta lugemispäevikut, koostad rühmatööna õppejõu pakutud teemal kirjaliku uurimistöö ning esitad selle tulemusi suulise esitlusena ettekandepäeval.

 

Õppejõud

Marek Tamm on kultuuriajaloo professor Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on TLÜ Kultuuridevaheliste uuringute tippkeskuse ning Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli nõukogu esimees. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika erialal (1998), omandanud magistrikraadi keskaja-uuringutes Pariisis, Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is (1999) ja doktorikraadi ajaloo alal Tallinna ülikoolis (2009). Ta on avaldanud viis monograafiat, üle seitsmekümne teadusartikli mitmes keeles ja toimetanud tosinat teaduskogumikku. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, ajalookirjutuse teooria ja ajalugu ning kultuurimälu uuringud.

 

 

 

Kersti Markus on kunstiajaloo professor. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu, täiendanud end Viini ülikoolis ja Rootsi instituudis Roomas. Sai doktorikraadi Stockholmi ülikoolis ja tegi uurimistööd Humboldti stipendiaadina Saksamaal. 

Keskajauurijana huvitavad teda visuaalsete allikate kasutamisvõimalused Skandinaavia ja Läänemere regiooni ajaloo kirjutamisel. Peamiselt on ta uurinud Rootsi ja Taani 12.-13. sajandi visuaalkultuuri ning poliitilist ajalugu, Eesti keskaegset kunsti ja arhitektuuri. Lisaks sellele tegeleb ta kunstiteaduse ajaloo ja metodoloogia probleemidega ning maastiku-uuringutega. Õppetöös on keskendunud kunsti ja ühiskonna seostele ning kunsti tajumise teemadele.

 

Reili Argus on eesti keele professor. Ta peab loenguid psühholingvistikast, lapse keelelisest arengust, keeletoimetamisest ja eesti keele sõnamoodustusest.

Tema teaduslikud huvid on ühelt poolt seotud esimese keele omandamisega ja nii ongi ta suurema osa oma ajast uurinud eesti keele omandamist, keskendudes eelkõige eesti muutemorfoloogia ja sõnamoodustuse omandamisele. Peale morfoloogia on ta uurinud ka leksikaalsete, leksikaalsemantiliste ning pragmaatiliste kategooriate omandamist.

Teisalt tegeleb Reili Argus ka keeletoimetamise ja üldisemalt heakeelsusega seotud teemadega ning osaleb näiteks keeletoimetaja kutsestandardi väljatöötamises, Emakeele Seltsi keeletoimkonna ja Keeletoimetajate Liidu juhatuse töös ning viib aktiivselt läbi heakeelsusega seotud koolitusi eri asutustes ja ettevõtetes. 2017. aastal tunnustati teda Tallinna Ülikooli aasta koolitaja tiitliga.

  • Reili Arguse ühe minuti loeng.
  • Loe blogist tema soovitusi, kuidas käänata nimesid.

     

Daniele Monticelli on semiootika ja tõlkeuuringute professor. Ta õpetab eesti, itaalia ja inglise keeles kursusi tänapäeva itaalia ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast, keelefilosoofiast, võrdlevast kirjandusteadusest, tõlkimisest. Ta on aktiivne ka ilukirjanduse tõlkijana eesti-itaalia suunal ning panustab kultuurilisse ja poliitilisse arutelusse Eesti meedias ja ühiskonnas. 

Daniele Monticelli teadustegevust iseloomustab lai interdistsiplinaarne haare. Ta uurib tõlkimise ja tõlgete kultuurilist ja ideoloogilist aspekti, eriti seoses rahvusliku identiteedi kujunemise, sotsiaalsete muutuste ning totalitaarsete režiimide ja tsensuuriga. Tema teoreetilised huvid seostuvad kõigepealt kultuurisemiootika, poststrukturalismi ning kriitilise teooriaga, eriti Giorgio Agambeni, Jacques Rancière’i ja Alain Badiou poliitiliste kontseptsioonidega. Ta on analüüsinud poliitilisi kujutelmaid ehk utoopiaid ja düstoopiaid ning tunnete, kirede ja aistingute konstrueerimist ilukirjanduses.

Anna Verschik on üldkeeleteaduse professor, kelle teaduslikud huvid on seotud sotsiolingvistikaga. Tema äärmiselt laialdane võõrkeelepagas toob õppekavasse rahvusvahelise mõõtme. Neile, kes huvituvad keelekontaktidest, on Anna Verschiku loengud äärmiselt väärtuslikud. Ta on avaldanud töid eesti-vene keelekontaktidest, mitmekeelsusest internetis, Balti sotsiolingvistikast, jidiši keele kontaktidest Balti riikides, postsovetlike riikide keelesituatsioonist võrdlevas perspektiivis ja õpetab oma uurimisvaldkonnaga seotud aineid.

Anna Verschik meedias:

Eneken Laanes on võrdleva kirjandusteaduse professor ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur. Tema teadustöö keskendub rahvusülesele mälule ja kultuurideülestele mäluvormidele nõukogudejärgse Ida-Euroopa mälukultuuris. Eneken Laanes on õppinud võrdlevat kirjandusteadust Tartu ülikoolis, Bologna ülikoolis (kevad 2001), Berliini vabaülikoolis (2003-2004) ning on töötanud teadurina Yale’i ülikoolis (2013-2014). Ta on avaldanud raamatu "Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis" (Tallinn, 2009) ja toimetanud kogumikud "Novels, Histories, Novel Nations: Historical Fiction and Cultural Memory in Finland and Estonia" (Helsingi, 2015, koos Ilona Pikkase ja Linda Kaljundiga) ja "Metamorfiline Kross: Sissevaateid Jaan Krossi loomingusse" (Tallinn, 2005) ning Keele ja Kirjanduse erinumbri ajalooromaanist ja kultuurimälust (2013, nr 8-9).

Tema peamised uurimisvaldkonnad on kultuurimälu, traumateooria, ajalooline romaan, kriitiline teooria ja kultuurianalüüs, kaasaegne kirjandus, subjektsuse teooriad, autobiograafia, maailmakirjandus, rahvusülene kirjandus ja mitmekeelsus.

Merilin Aruvee on emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor, kes õpetab emakeeleõpetuse aluseid ja juhendab eesti keele õpetaja praktikaid. Samuti õpetab ta bakalaureuseastmes eesti keele kirjalikku väljendusoskust. Merilin Aruvee õpib ka Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorantuuris lingvistika erialal.

Tema põhiline teaduslik huvi on emakeeleõpetus, täpsemalt funktsionaalne keeleõpe ja teksti ning õigekeelsust ühendav metoodika. Merilin Aruvee on töötanud ka õppekirjanduse toimetajana ning on mitme põhikooli kirjanduse töövihiku autor.

  • Merilin Aruvee on Vikerraadio e-etteütluse meeskonna liige ning ta rääkis 2018. aasta e-etteütluse teemal ETV saates "Terevisioon" (14.03.2018)
  • Merilin Aruvee viis nippi õpetajatele

Rein Raud on Eesti tuntumaid humanitaarõpetlasi, kultuuriteooria ja Aasia kultuuri spetsialist, kirjanik ja tõlkija. Ta õppis jaapani filoloogiat Leningradi ülikoolis ja kaitses oma väitekirja jaapani keskaja kirjandusest Helsingi ülikoolis. Ta on Eesti Humanitaarinstituudi üks asutajaid. Aastatel 2006-2011 oli ta Tallinna ülikooli esimene rektor. 1995–2016 oli ta Helsingi ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor, töötades rööpselt professorina Tallinna ülikoolis. Tema erialased huvid on seotud ennekõike üldise kultuuriteooria, keskaja jaapani kirjanduse ja võrdleva filosoofiaga.

Ta on avaldanud suure hulga raamatuid, nii ilukirjandusteoseid kui ka teaduskäsitlusi, sh eestikeelse kõrgkooli õpiku “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2012) ja ingliskeelse monograafia “Meaning in Action: Outline of an Integral Theory of Culture” (2016).

 

 

 

Oliver Laas on filosoofia nooremlektor. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja Tallinna Ülikoolis kultuuriteooriat ning enda doktorikraadi sai Tallinna Ülikoolis filosoofias. Ta õpetab kriitilist mõtlemist, humanitaarteaduste metodoloogiat, sissejuhatavaid kursusi filosoofiasse, filosoofia ajalugu ja teadusfilosoofiat.

Teadustöö peamisteks suundadeks on metafüüsika (küsimused virtuaalsuse ja tegelikkuse vahekorrast ning vabast tahtest), keelefilosoofia (hägusus ja loomuliku keele ontoloogia), loogika (hägusloogika ja argumentatsiooniteooria), infotehnoloogia ja informatsioonifilosoofia (virtuaalreaalsus, virtuaalsed kogukonnad ja virtuaalne sõprus), semiootika (Charles S. Peirce'i märgiteooria), digitaalne meedia ja kultuur ning mängu-uuringud (ideoloogia, moraal ja retoorika videomängudes). Oliver Laasi uurimistööde kohta loe veel siit.

 

 

Liisi Keedus on poliitilise filosoofia professor. Oma doktorikraadi kaitses Liisi Keedus Euroopa Ülikoolis Firenzes. Peale seda töötas ta teaduri ja õppejõuna Tartu Ülikooli Riigiteaduste instituudis, Helsingi Ülikoolis ja Yorki Ülikoolis. Liisi Keedus õpetab humanitaarteaduste instituudis sissejuhatust eetikasse ja poliitikafilosoofiasse.

Liisi Keeduse teadustöö keskmes on 20. sajandi poliitiline teooria ja laiema mõtteajaloo poliitiline mõõde võrdlevas võtmes. Eriti huvitavad teda ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengute poliitiline kontekstuaalsus, seosed teaduse, kunsti, kirjanduse ja ühiskonna vahel, poliitilise mõtte interdistsiplinaarsus, aga ka sellised tavapärasemad poliitikateooria teemad nagu liberalism ja selle kriitikud, ratsionaalsus ja selle piirid poliitikas, kodanikuühiskond ja poliitiline osalus, inimõigused ja nende kaitsmisega seotud probleemid. Neid teemasid käsitleb ka tema esimene monograafia, The Crisis of German Historicism: The Early Political Thought of Hannah Arendt and Leo Strauss (2015, Cambridge: Cambridge University Press). 

Alates juunist 2018 juhib Liisi Keedus ERC projekti "Aeg ja ajalikkus maailmasõdade vahelises Euroopa poliitilises mõttes", mille keskseks hüpoteesiks on, et I Maailmasõjale järgnenud historismi ja progressivismi allakäigust sai võtmeimpulss mitmetele uuenduslikele ühiskonnakriitilistele ja teoreetilis-metodoloogilistele hoovadele.

Liisi Keedus tutvustas projekti ERR Novaatoris.