Doktorid
Ajalugu
2020. aasta suvel kaitses Villu Kadakas oma väitekirja, milles uuris Põhja-Eesti maakirikute ruumi kujunemist ja kasutust ning annab ülevaate viimaste aastakümnete uurimistulemustest.
Doktor analüüsis oma töös mitmeid uusi uurimisküsimusi, näiteks keskaegsete vaheseinte, sekundaarses kasutuses raidkivide, varauusaegsete pingistike ja väärisüsteemide jälgede tuvastamine.
Kultuuride uuringud
2020. aasta suvel kaitses Sedat Yildirim väitekirja, milles uuris Hollywoodi muusikafilmi žanri põhiprobleeme ja selgitas välja uue alamžanri.
Yildirim toob oma lõputöös kasutusele uued lähenemised muusikafilmi mõistmiseks. "Selle tulemusel olen tuvastanud uue alamžanri, postmodernistliku muusikafilmi žanri," selgitab Yildirim. Ta rõhutab, et filmisemiootika teooriad on selle tulemuseni jõudmiseks endiselt usutavad ja kasulikud.
2020. aasta alguses kaitses Vladimir Sazonov oma väitekirja, milles uuris Sumeri-Akkadi kuningavõimuga kaasnevaid nähtusi ja toob välja nende omavahelised seosed.
Doktoritööst selgus, et Sumeri ja Akkadi valitsejate universalistlikud taotlused seonduvad nii jumaliku päritolu kui ka jumalikustamisega, kuid nende side viimasega tundub olevat selgelt tugevam.
2022. aasta alguses kaitses Merlin Kirikal oma väitekirja, milles ta uurib eesti modernset kirjandust Johannes Semperi ilukirjanduslike teoste ja esseede varal. Merlini doktoritöö käsitleb Semperi loomet keha- ja sootundlikult, keskendudes modernsetele „uutele“ naistele ja naiselikkuse konstruktsioonidele ajastu kontekstis (st 20. sajandi alguses, eriti 1920. ning 1930. aastatel). Veel paeluvad teda viisid, kuidas Semperi loomes ilmneb miski, mida valdavalt on nimetatud modernismiks ning protsessid, mille kaudu see sõna omandab soolised ja kehalised dimensioonid. Merlini uurimise üks võtmelisi küsimusi on meesvaatenurga kaudu konstrueeritud kirjandusliku naisekeha seosed modernistliku esteetika ja selle vormikultusega. Nii näitab ta, miks Semperi korpuses ilmub just säärane naisekuju nagu seal ilmub.
Lingvistika
2019. aasta lõpus kaitses Pille Arnek oma doktoritööd, milles annab tervikpildi ühest seni uurimata eesti kirjakeele allikast - eestikeelsetest tekstidest 16.–19. sajandi hauatähistel.
Pille Arneki väitekirjas analüüsitud ristikirjad kajastavad peamiselt külaseppade, kiviraidurite jt külainimeste (mitte kirjameeste ega kirikuõpetajate) keelekasutust, kuna just nemad olid hauatähiste loojateks.
2020. aasta suvel kaitses Colm James Doyle oma väitekirja, milles ta uuris Tallinnas elavate kaks- ja mitmekeelsete rahvusvaheliste perekondade keelepoliitikat. Uurimuses osalenud perekondades oli üks vanem eestlane ja teine välismaalane.
Doyle'i väitekirjast selgus, et keele, mis ei ole ühiskonnas igapäevaselt kasutusel, ülekannet ja säilitamist soodustab keelepoliitika, mis väärtustab mitteühiskondlikku keelt ning tagab sellesse järjepideva sisendi. Samal ajal aga ei tohi see koormata lapsi ülemääraste vanemate ootuste ja nõudmistega.
Loe intervjuud Colm James Doylega
2020. aasta kevadel kaitses Marju Taukar oma doktoritööd, milles uuris algupäraste ning tõlgitud tekstide keelelisi sarnasusi ja erinevusi.
Marju Taukari uurimismaterjaliks olid eestikeelsed ilukirjanduslikud tekstid. Enne tekstide analüüsimist uuris autor, kuidas inimesed üldse tõlgitud tekste tajuvad ning kuidas muudab tõlgitud teksti toimetamine.