Tallinna Ülikooli doktor Pille Arnek doktorantuurist: võluvõti on enese jaoks huvitava uurimisteema leidmises

Pille Arnek kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis möödunud aasta lõpus doktoritööd, milles uuris eestikeelseid tekste 16.–19. sajandi hauatähistel. 

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde ehk kuidas tekkis selle valdkonna vastu huvi?

Pille Arnek: Õppisin magistriõppes keeletoimetaja erialal, kuid kaasaegsed keeleküsimused sellist õiget suurt kirge ei tekitanud. Ajalugu on mulle aga alati huvi pakkunud, nii ka keeleajalugu. Nii juhtuski, et ühes loengus mainis Jüri Viikberg muu jutu sees Siberi eestlaste hauatähiseid, mis paraku ajale enam vastu ei pea ja kadumas on. Sealt leidsingi niidiotsa, mis viis põneva keeleajaloolise teema uurimiseni – vanimad eestikeelsed hauakirjad. Tõsi küll, piirdusin Põhja-Eestiga. Magistritööst üksi jäi aga väheks ja jätkasin sama teema uurimist doktoriõppes.

Praegu töötan Avita kirjastuses õppekirjanduse autori ja toimetajana. Usun, et olen oma töös üsna edukalt suutnud ära kasutada kõikides kõrgkooli õppeastmetes omandatud teadmisi ja oskusi: eripedagoogika (BA), keeletoimetaja (MA) ning lingvistika (PhD).

• Doktoritöö kirjutamine on üsna suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda? 

Kirjutasin doktoritööd täiskohaga põhitöö kõrvalt ning seetõttu oli ainus seatud eesmärk, et tempo võib olla ükskõik kui kiire või aeglane, peaasi, et ei tekiks paigalseisu. Selles osas oli mul ka väga toetav juhendaja.

Toredaid hetki oli palju, eriti seoses välitöödega: põnevad lood surnuaiavahtidelt, kes muidu üsna vaikselt oma päevatoimetusi tegid /.../ ja hetk, kus meie väikest uurimisseltskonda ühel kruusateel rallivõistlusel osalejaks peeti.

Pille Arnek

Välitööd olid samas nii põnevad ja vaheldusrikkad, et ettevalmistus nendeks kulges omamoodi hasardiga (otsingud arhiivides jm allikates). Hiljem andmeid katalogiseerida ja korrastada sai jupikaupa õhtuti või öötundidel, samuti teemakohast kirjandust läbi töötada. Kaks korda aastas võtsin põhitööst kahenädalase pausi, et kogunenud materjal jälle uueks artikliks või peatükiks vormistada ning päris õppeaja lõpus tegin kolmekuulise kirjutamis- ja viimistlusmaratoni. Võluvõti on ilmselt enese jaoks piisavalt huvitava uurimisteema leidmises.

• Kas midagi naljakat ka teadustöö kirjutamise jooksul juhtus? Kui jah, siis mis?

Toredaid hetki oli palju, eriti seoses välitöödega: põnevad lood surnuaiavahtidelt, kes muidu üsna vaikselt oma päevatoimetusi tegid; pikale veninud ringsõidud, kus viimaseid tähiseid vaat et taskulambi valgel otsida tuli; külateedel lahti rappunud summuti ja hetk, kus meie väikest uurimisseltskonda ühel kruusateel rallivõistlusel osalejaks peeti. Kaardilugeja oli tõepoolest ninapidi Regio atlases, et järgmise ratasristi asupaika välja selgitada ja juht innukalt sõitmisega ametis, et enne pimedat kõik plaanitud kohad üles leitud saaks.

• Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi see enda arvates õnnestus?

Üks üsna mahukas ja omanäoline andmekogu on nüüd juures, kuid seda annab kindlasti veel täiendada.

• Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Töö tõttu loen palju ilukirjandust, viimasel ajal on olude sunnil kätte sattunud II kooliastmele sobiv lugemisvara, nii vana klassikat kui ka uusi avastusi: F. H. Burnett „Salaaed“, O. Preussler „Krabat“, S. Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“ jm.

Teadustöö kirjutamise ajal on päris hea sellist ladusat jutustamisviisi meelel hoida, et mitte ise kalduda teise äärmusesse – lõigupikkused laused ja kantseliitlik kirjapruuk ei tee kirjatööd paremaks. Oskus keerulisi mõtteid lihtsalt ja selgelt väljendada kipub pidevalt teadustekstide sees olles kergesti kaduma minema.

Pille Arneki teadustööst valminud minutiloeng: