Humanitaarblogi

Tallinna Ülikooli doktor Villu Kadakas: osa teadlasi väljendabki end igapäevaste erialaste tegudega, mitte sõnavõttudega

Tallinna Ülikoolis on viimase aasta jooksul doktoritööd kaitsnud palju tarku ja andekaid inimesi, keda sügisel pidulikult ülikoolis promoveeritakse. Tänavune uute doktorite promoveerimine toimub 20. novembril. Tegime värskete doktoritega juttu. Küsisime nende praeguste tegemiste kohta ning seda, kuidas nad end väitekirja kirjutamise ajal motiveerisid ning distsiplineerisid. Uurisime muidugi ka seda, kuidas nad oma teadustööga maailma parandavad.

Villu Kadakas

Villu Kadakas kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis suvel väitekirja, milles uuris Põhja-Eesti maakirikute ruumi kujunemist ja kasutust ning annab ülevaate viimaste aastakümnete uurimistulemustest.


  • Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Keskaegsed hooned, sealhulgas kirikud ning ehitusarheoloogia, on laiemalt mulle huvi pakkunud alates keskkoolist. Mõtteni oma kirikuarheoloogia alased uuringud doktoritööna kaitsta jõudsin siiski üsna hilja, vaid mõned aastad tagasi, kui otsustasin väitekirja algsest teemast loobuda. Nimelt taipasin, et olen sel teemal juba mitmed väliuuringud korraldanud, mõned artiklidki avaldanud, mistõttu oli kerge ümber orienteeruda.

  • Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad oma igapäevases töös oma teadustööst saadud teadmisi?

    teadustöö
    Villu Kadakas uuris oma doktoritöös kirikuid

    Viimased kaheksa aastat olen töötanud humanitaarteaduste instituudis ajaloo-, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuses teadurina erinevates uurisprojektides. Enne seda töötasin kaksteist aastat erafirmas, juhatades erinevaid arheoloogilisi väliuuringuid. Nii et teaduslik uurimine oli minu põhitegevus juba ammu enne väitekirja ette võtmist, kuid doktorantuuris omandatu võimaldab uurimistöö viia uuele tasemele.

  • Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Erilisi nippe või rutiini ei olnud. Muid ette tikkuvaid mõtteid ja plaane tuli sihikindlalt kõrvale tõrjuda. Ega see mul hästi ei õnnestunud – doktoritööni kulus alustamisest kümme aastat.

  • Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi ja kuidas see maailma parandamine õnnestus?

Raske on rääkida otsesõnu maailma parandamisest, uurides nii vanu ja mitte-aktuaalseid asju nagu keskaegsed kirikud. Pärast minu doktoritöö valmimist on Eesti kirikute põrandaid vahetades arheoloogidel ilmselt kasutada senisest suurem hulk uurimisküsimusi, st suureneb info kogus ja kvaliteet, mis väliuuringu käigus saadakse.

"Olgugi, et teadlasel on keskmisest suurem eeldus osata fakte analüüsida ja loogiliselt mõelda ükskõik mis erialal, jäävad paljud teemad siiski teadmiste puudusel haaramatuks."

 

  • Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

Minu erialal oleks see ilmselt Villem Raam, kes aastakümneid tagasi pani Eestis aluse keskaegsete kiviehitiste, sealhulgas kirikute ehitusarheoloogiale. Kahjuks kuulume eri ajastutesse. Loen praegu tema 1930. aastatel koostatud kuid käsikirja jäänud monograafiat, mis mõjub üllatavalt värskena.

  • Kas teadlaste ja noorteadlaste hääl on ühiskonnas piisavalt kuulda?

Raske öelda, kas seda on piisavalt. Osa teadlasi väljendabki end pigem igapäevaste erialaste tegudega, mitte sõnavõttudega ja see on loomulik. Tänapäeva sügavalt spetsialiseerunud maailmas kipub nii olema, et oskus sõna võtta piirdub üsna kitsa valdkonnaga. Väga hea, kui teadlane suudab laiemat pilti haarata ja seda ka teistele esitada. Olgugi, et teadlasel on keskmisest suurem eeldus osata fakte analüüsida ja loogiliselt mõelda ükskõik mis erialal, jäävad paljud teemad siiski teadmiste puudusel haaramatuks. Siiski, igal juhul saab avaldada toetust teiste erialade teadlastele, kui neil tuleb vaielda asjatundmatute seisukohtadega.

  • Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Praegu on pooleli Rex Stouti „Hirmunud meeste liiga“. Kriminalistikal ja arheoloogial on palju ühist, kuigi see pole kindlasti peamine põhjus kriminaallugude lugemiseks. Nero Wolfe’i puhul väärib tähelepanu tema sõna seadmise oskus, mille kirjanik on talle andnud.