Tallinna Ülikooli doktor Colm James Doyle: pole mõtet olla pidevalt hõivatud, kui ei ole arengut ja edenemist

Colm James Doyle kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis suvel oma väitekirja, milles uuris Tallinnas elavate kaks- ja mitmekeelsete rahvusvaheliste perekondade keelepoliitikat.

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Colm James Doyle: See on aastakümnete jooksul kogetu kulminatsioon. Iirimaal kasvamise, reisimise ja mõnda aega välismaal elamise tõttu hakkasid mulle juba bakalaureuseõppes huvi pakkuma keeled, kakskeelsus, tähtsustatud keeled ning hiljem keeleteadus ja keelepoliitika. Keeled on juba aastaid olnud suur osa minu elust ja suur kirg. Valisin magistris ja doktorantuuris riikidevahelise perekeelepoliitika teema, kuna mind paeluvad kakskeelse vanemluse keerukused ja see, kuidas vanemad orienteeruvad laste kasvatamise logistilistes väljakutsetes rohkem kui ühes keeles. Mängu tulevad veel ideoloogiad ja poliitika keelte kasutamisel ja keelekasutuse haldamisel kodus, eriti kui üks vanematest on välismaalane.

Praegu aga töötan rahapesuvastases finantstehnoloogiaettevõttes, kus vastutan peamiselt suhete eest väliste finantskuritegude audiitoritega. Kuigi ma ei saa oma teadmisi sotsiolingvistikast ja riikidevahelisest perekeelepoliitikast otseselt oma igapäevatöös rakendada, leian, et doktorantuuri ajal välja töötatud kirja-, esitlus-, suhtlemis- ja analüüsioskused tulevad kasuks mulle ka minu igapäevatöös. 

"Doktorikraadi omandamine nõuab suurt enesedistsipliini ja motivatsiooni. Peate leidma aega lugemiseks, uurimiseks, analüüsimiseks, kirjutamiseks, esitlemiseks. See on nagu maraton. "

Colm James Doyle

• Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Mul on täiskohaga töö ja kaks last ning sisuliselt pole üldse vaba aega. Doktorikraadi omandamine nõuab suurt enesedistsipliini ja motivatsiooni. Peate leidma aega lugemiseks, uurimiseks, analüüsimiseks, kirjutamiseks, esitlemiseks. See on nagu maraton. 

Kahjuks jäin doktorantuuris ajapiirangute tõttu paljudest puhkustest, üritustest ning muudest vaba aja veetmise ja perekondlikest tegevustest ilma. See on ohver, mille peate selle saavutamiseks tooma. Pöörates see aga tagurpidi? Mul on nii mõnegi filmi, ilukirjandusliku raamatu ja mängu suhtes nii-öelda võlgnevus, mida nüüd nautida, kui õpingud on lõppenud.

Kui aga nõu anda, siis kirjutage vähe ja sageli, jääge positiivseks ja uskuge endasse, et saate hakkama - sest saate!

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Tegin doktorikraadi üle kaheksa aasta, nii et mul mälestusi jagub! Mäletan, et õppisin leedu keelt eesti keele vahendusel (soovitatav ainult väga julgetele!). Lisaks õppisin TLÜ teadusprorektori, professor Katrin Niglase juures segameetodeid (see oli ülekaalukalt kõige raskem kursus!). Uurisin ka kontaktist põhjustatud keelevahetust professor Anna Verschiku juures (põnev teema, aga pidin sõeluma nii palju raskeid eesti keele nimisõnu. Loodan, et ei pea neid enam kunagi lugema ...).

Ma aga arvan, et minu kõige mõnusamad ajad olid doktorantuuris need, kui ma sõitsin Tartusse, Berliini ja Jyväskylä konverentsidele ning sain kontakti teiste sotsiolingvistidega. Mäletan eriti ühte juhust, kus ma jagasin Lehtisaari saarel sauna vaid kahe Ameerika akadeemiku ja juhusliku eaka Soome daamiga, kes üritasid temaga suhelda eesti keeles ja katkises soome keeles. Kui vestlusest sai kõrini, ujusime rahetormiga järves.

• Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi ja kuidas see maailma parandamine õnnestus?

Ma ei julgeks väita, et minu uurimistöö parandas maailma kuidagi. Ma loodan lihtsalt imepisikeses vormis seda, et kui keegi loeb minu tööd, tunneb ta vähem stressi lastekasvatamises, mis toimub kahes keeles. Meie, vanemad, oleme iseenda kui vanemate suhtes sageli liiga kriitilised. Abikaasad peaksid üksteist toetama mõlemas perekeeles, eriti mitteühiskondlikus (vähemuskeeles) ning panema vähemuskeeles rääkivat vanemat tundma, et ta on oma keele edasi andmisel hinnatud, võrdne ja teda toetatakse.

"Tööta targalt, mitte palju. Pole mõtet olla hõivatud, kui Sa ei arene ega edene. Järgi oma kirge, kuid arendage mõningaid müüdavaid oskusi, mis aitaksid ka arveid maksta. Ära tee tööd, mis Sind õnnelikuks ei tee."

Colm James Doyle

• Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

Kui mul oleks parem kõrv foneetikale ja teadmised fonoloogiast, tahaks osa minust töötada ohustatud keelte dokumenteerimisega. Keeleteadlane-autor K. David Harrison on minu jaoks pisut kangelane, kuna ta dokumenteerib ohustatud keeli maailma äärealadel. Tema raamat "Kui keeled surevad: maailma keelte väljasuremine ja inimteadmiste erosioon" on põnev lugemine sellest, millised teadmised sisalduvad ohustatud keeltes ja mis täpselt sureb, kui keel sureb. 

• Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada ning mis aitavad edu saavutada?

Tööta targalt, mitte palju. Pole mõtet olla hõivatud, kui sa ei arene ega edene. Järgi oma kirge, kuid arendage mõningaid müüdavaid oskusi, mis aitaksid ka arveid maksta. Ära tee tööd, mis õnnelikuks ei tee. Võtke riske. Hoolitse enda eest ja siis saad teiste eest hoolitseda. Ole lahke enda ja teiste vastu. Ole alandlik. Ära kunagi lõpeta õppimist. Proovige elada lihtsat elu, milles keskendute enda jaoks olulisele. 

Ja ma ise õpin ikka veel iga päev, kuidas olla selle nõu kehastus.