1 Minuti Loeng: millega lahutasid keskajal elanud inimesed meelt?
Arheoloogilistel kaevamistel leitakse muu hulgas esemeid, mis on seotud mängu ja meelelahutusega. Sellisteks leidudeks on näiteks luust ja sarvest täringud, mis annavad tunnistust hasartmängude mängimisest keskaegses linnas, selgitab Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu koguhoidja Heidi Luik.
Tänapäeval tavapäraste kuubikujuliste täringute eelkäijaks olid loomade (veise, kitse, lamba või sea) kontsluud. Sellise luu neli külge näevad igaüks isemoodi välja: igal küljele anti kindel väärtus ja nii kasutati neid algeliste täringutena. Eestis on selliseid kontsluid leitud muinasaja lõpu linnamägedelt, nt Soontaganast ja Varbolast, aga ka keskaegsetest linnustest ja asulatest, näiteks Lihulast ja Otepäält. Kui algselt kasutasid kontsluid täringumängudes täiskasvanud, siis hiljem said neist laste mänguasjad – kontsluudega mängivaid lapsi on kujutatud näiteks Pieter Bruegheli maalil „Laste mängud“ (1560).
Tänapäevaste täringutega sarnaseid kuubikujulisi täringuid on Eestis teada alates keskajast. Kõige rohkem – 14 täringut – on leitud Tallinnas Raekoja platsil 1953. aastal toimunud arheoloogiliste uuringute käigus. Enamik neist on tehtud luust, üks täring on sarvest. Tulenevalt luuseina paksusest, on luust täringud üsna väikesed, küljepikkusega 7–10 mm. Sarvest täring on veidi suurem. Nendel täringutel asuvad vastamisi paiknevatel külgedel järjestikused numbrid: 1:2, 3:4, 5:6. Selline paigutus oli iseloomulik 13.–16. sajandile ning oli kasutusel põhjapoolses Euroopas. Teine võimalus on, et vastaskülgede väärtuste summa on 7, seda kasutati alates antiikajast, ka tänapäevased täringud on nii märgistatud.
Külgede väärtused on tähistatud lohukeste või nn silmakestega – ringikestega, mille keskel on punkt. Mitme Raekoja platsi täringu silmakesed on ühesugused, tõenäoliselt on need tehtud sama tööriistaga. Võimalik, et need on ostetud ühelt meistrilt, võib-olla koguni ühe komplektina, sest enamasti kasutati mängudes mitut täringut. Täringumängud kui hasartmängud olid täiskasvanute meelelahutuseks. Neid mängiti seltskonnas, näiteks kõrtsis või mujal, kus kokku saadi. Raekoja platsi piirkonda rajati 1300. aasta paiku väljak, see oli sobiv paik kokkusaamiseks ning arvatavasti mängiti seal ajaviiteks ka hasartmänge.
Täringumänge mängiti panustega. Mängureegleid oli erinevaid, panustada võidi erinevate kombinatsioonide või saadud punktisumma peale. 13. sajandi täringumängude variante on male ja teiste lauamängude kõrval kirjeldatud Kastiilia kuninga Alfonso X Targa (1221–1284) ajast pärinevas raamatus “Libro del Acedrex” (1283).
Hasartmängudes tuli ette sedagi, et mängu püüti pettusega võita. Näiteks on leitud täringuid, millel on mitmele küljele märgitud suurem silmade arv, 6 või 5. Mõnikord puuriti silmakese alla auk, mis täideti pliiga, et raskem külg veeretades allapoole jääks ja aitaks soovitud silmade arvu saada. Ühe Raekoja platsilt leitud täringu puhul on selle kaks vastamisi asuvat ja suurimate silmade arvuga tähistatud külge tehtud teistest pisut suuremad, arvatavasti lootuses, et täringu sellele küljele seismajäämine on tõenäolisem. Katsed petta viisid sageli ka mängu käigus puhkenud tülideni. Tülli pööranud täringumängijaid on kujutatud 13. sajandist pärineval reljeefil Ojamaal Källunge kirku seinal.
Kirik ja ka linnavõimud taunisid hasartmänge, millest annavad tunnistust nende mängimist piiravad või lausa keelavad seadused. Leidub ka teateid täringute ja mängulaudade avalikust põletamisest. Sellest hoolimata kuulusid täringumängud keskajal tavapäraste meelelahutuste hulka.
