Sotsiaalmeedias suureneb ühiskonnas levivate sõja- ja konfliktinarratiivide hulk

Sotsiaalmeedia platvormidel jagavad narratiive erinevad osapooled, kelleks võivad olla tsiviilisikud, aga ka sõdurid, trollivabrikud ja propagandavõrgustikud. Jaana Davidjants uuris oma doktoritöös sotsiaalmeediapõhist loojutustust, keskendudes Lähis-Ida ja Kaukaasia sõdadele ja konfliktidele, mis on toimunud 20. sajandi algusest kuni kaasajani: armeenlaste genotsiid Osmanite impeeriumis, Süüria kodusõda ja teine Mägi-Karabahhi sõda. 

Täpsema ülevaate saamiseks intervjueeris Davidjants sõjamaterjali loovaid aktiviste ja tsiviilisikuid, et teada saada, kuidas nad oma tegevust mõtestavad ning mis neid motiveerib sisu looma. Samuti vaatles ta publiku vastuvõttu ja analüüsis, kuidas inimesed sotsiaalmeedias materjalile reageerivad. Selle kõrval on tähtis uurida sotsiaalmeedia platvorme (Twitter ja Instagram), et mõista, kuidas sotsiaalmeedia võimalused sõja- ja konfliktijutte kujundavad.

Doktoritöö juhtumiuuringud näitasid, et veebipõhisesse loojutustusse on tänapäeval kaasatud väga palju osalisi ning konfliktide tähendust loob kommentaariumis aktiivselt ka publik. See aga tähendab, et loojutustusest võtab osa nii sisuloojate soovitud kui ka soovimatu publik, kes kaaperdavad loodud sisu näiteks kommentaarides (hea võimalus selleks on jätta kommentaaridesse junni ja keskmise näpu emoji’sid) või hashtag’ide kaudu.
Nagu sõjalugude puhul tavaks on loojutustuses kesksel kohal emotsionaalselt laetud pildid, kuid strateegiad varieeruvad negatiivsetest kuni positiivselt laetud piltideni või mõnikord nende kahe vastandamiseni. Kuna Instagramis puudub valdavalt võimalus allikaid lisada, tugevnes seal jutustatud lugude afektiivsus veelgi rohkem. Analüüs näitas, et võrreldes Twitteriga on Instagramis juurdumas sõjaga seotud ülimalt estetiseeritud pastelsetes toonides aktivism – visuaalne stiil, mida on varem sõjamaterjalidega vähem seostatud.

Sotsiaalmeedia interaktiivsus, tänu millele on teise poole narratiive lihtne vaidlustada, aitab samuti kaasa sellele, et loojutustus ei ole kunagi lõplik. Seda enam, et sisuloojate kujuteldav publik hõlmab harva konflikti teist poolt. Sõja- ja konfliktilugusid levib tänapäeval rohkelt, kuid jutustamine ise on üha killustunum, kas või seetõttu, et jutustus liigub mineviku (ajalooliste metanarratiivide kaudu) ja tuleviku (tulevikku ulatuva aktivismi kaudu) vahel, olles samas kindlalt olevikus, kutsudes inimesi tegutsema „praegu”. Seda killustatust suurendab sotsiaalmeediaplatvormide algoritmiliselt koostatud sisuvoog ja see, et kõik platvormid ei toeta allikate lisamist.

Kõigi kolme juhtumiuuringu puhul vaidlustasid kommenteerijad algses materjalis olnud üleskutsed tegutseda. See näitab, et isegi kui sisuloojad jõuavad oma sõnumitega soovitud publikuni, ei pruugi see viia veel kannatuste tunnistamiseni. Kaasaegset meediakeskkonda iseloomustab usalduskriis, millele on kaasa aidanud meedia demokratiseerumine, mis on oluliselt suurendanud ühiskonnas levivate narratiivide arvu. See mõjutab kõiki, kes osalevad konfliktidega seotud lugude jutustamises. Loomulikult avaldab see mõju ajakirjanike ja humanitaarorganisatsioonide tööle, ent tõsiseimad tagajärjed on sellel konflikti keskel olevatele inimestele, kes püüavad tõestada oma kannatuste tõelisust üha umbusklikumale publikule.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Jaana Davidjants kaitses oma doktoritöö „Participatory Social Media-Based Multimodal Storytelling of War and Conflict“ („Sotsiaalmeediapõhine multimodaalne osalev loojutustus sõjast ja konfliktist“) 8. aprillil. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Tiidenberg, oponendid olid Cardiffi Ülikooli vanemlektor Maria Kyriakidou ja Zürichi Ülikooli vanemteadur Daniela Jaramillo-Dent.