Mis tuuled puhuvad USA kõrghariduses?

Nagu kohtumisel selgus, toimivad need Liberal Arts erialasid toetavad keskused üsna erinevate põhimõtete alusel ning sõltuvad nii USA föderaal-, era- kui ka ülikoolisisesest rahastusest. Ometi on organisatsiooni põhieesmärk üllas ning minu toetamine CHCI helde stipendiumiga, mis võimaldas Eestist Kanadasse Banffi sõita, tundus lausa uskumatu vedamisena. Kümne stipendiaadi seas oli Euroopast lisaks minule vaid kaks teadlast – Serbiast ja Suurbritanniast. Osalejaid oli kokku ligi kakssada ning neid tuli paljudest USA ülikoolidest, sealhulgas Harvardist, Yale’ist, Cornellist, Berkeleyst ja Brownist. TÜHI on samuti CHCI liige ning Kanadas viibis koos minuga TLÜ akadeemiline prorektor Uku Lember. 

Agnotoloogia kui manipulatiivne ignorantsus 

Selle aasta kohtumisel olid enamik esinejaid ja osalejaid USAst. Oma plenaarettekandes kutsus Alondra Nelson (sotsiaalteadlane, endine Joe Bideni nõunik ja praegune ÜRO tehisintellekti nõukogu liige) mõtlema TI arengu taga seisvate korporatsioonide rollile. Ta tõi paralleele tubaka-, nafta- ja ravimitööstuse turunduskampaaniatega, mille eesmärk oli teadlikult toota ignorantsust. Agnotoloogia ehk manipulatiivne valede produtseerimine seostub tõendatud faktide kahtluse alla seadmisega, kontrolliga andmestike ja teadusuuringute üle, kaheldavate tulemuste esitamisega paralleelselt teaduslikult kinnitatutega, ainult soodsa informatsiooni avaldamisega ning tähelepanu kõrvalejuhtimisega olulistelt leidudelt. 

Paralleelid tehisintellekti levikuga on siin ilmsed. Kui isegi Anthropicu juht tunnistab, et ta ei tea täpselt, kuidas Claude töötab, võib jääda mulje, et humanitaarteadlastel ei ole selles arutelus midagi sisulist lisada. Ka keel, mida tehisintellekti kirjeldamiseks kasutatakse – näiteks sõna „hallutsineerib“ – annab nähtusele müstilise varjundi, justkui olekski see midagi põhimõtteliselt hoomamatut. Selline müstifitseerimne soodustab vastutuse hägustamist. Küsimus on võimus andmestiku üle. Humanitaarteadlased peavad osalema tehisintellektiga seotud poliitilistes aruteludes, sest ligipääs andmestikele ja algoritmide toimimist käsitlevatele siseuuringutele on oluline osa episteemilisest agentsusest ning laiemast ühiskondlikust diskursusest. Küsimus ei ole selles, kuidas tehisintellekt töötab, kuid miks ja kelle kasuks. Tehisintellekt ei võta töökohti alles tulevikus – see toimub juba praegu.  

Üldiselt ilmestas teiste ettekannete sisu ammu tuntud humanitaaria ja täppisteaduse rivaliteet, mida sellel konverentsil prooviti järjekordselt kummutada. Kuna TLÜs on indistsiplinaarsus strateegiline otsus, tundus mulle ettekanded kuulates, et meil on USAga seoses palju rohkem ressursitõhusaid arenguid (nt. teadmussiirde doktorantuur).

Mikrokraadid värbamise tõhustamiseks 

Lisaks klassikalistele paneelettekannetele mõjus konverentsi kontekstis värskelt  hommikusöögikohtumiste formaat. Kohvi ja vahtrasiirupiga saiade kõrval arutati mikrokraade ja doktorantuuri arengut. Mikrokraadide süsteemil – ehk vähemalt kolme kursuse koondamisel ühe „märgi“ (badge) alla (näide siin) – oli nii pooldajaid kui ka vastaseid. Kuna mikrokraadid on avatud kõigi erialade tudengitele, nagu ka TLÜs, saavad näiteks arstid õppida narratiivide loomist ja intervjueerimist ning kunstnikud projektijuhtimist ja andmehaldust. Oluline erinevus USA puhul oli see, et mikrokraadide märgid seotakse algoritmiliselt LinkedIni profiiliga. Nii saab tudeng näidata tööandjale – või täpsemalt tööandja tehisintellektile – oma konkreetseid oskusi ja suurendada võimalust pääseda töövestlusele. Sellist süsteemi tasuks proovida ka meil, sest LinkedIn kogub värbamiskanalina populaarsust ka Eestis. TLÜga võrreldes on erinevus aga selles, et USAs on selline kursuste kogum elukestvas õppes osalejatele pigem suletud, meil seevastu turundatakse mikrokraade rohkem ülikoolivälistele õppuritele.  

Mis puudutab doktorantuuri arengut, siis näiteks TÜHIs loodud ülekantavate oskuste lühikoolitused – nagu ettevõtlikkus doktorantide jaoks, projektikirjutamine ja teised sarnased kursused – on kindlasti vajalikud pidevas ressursipuuduses tegutsevatele humanitaaridele. Tööd otsitakse ka väljaspool akadeemiat. Probleemid on meil sarnased: kust leida rahastust selliste mitteakadeemiliste kursuste läbiviijate palkamiseks, kuidas aidata doktorantidel mõista ülekantavate oskuste väärtust ning kuidas hinnata lühikoolituste tulemuslikkust. Juttu tuli ka mentorlusest institutsioonides, näiteks ajaloodoktorantide praktikast muuseumis. Tean enda praktikakursuse korraldamise kogemusest, et vabatahtlik mentorlus ja tudengite praktikale suunamine on keeruline korraldada, sest organisatsioonide mentorid ei saa mingisugust rahalist toetust ja puhtal entusiasmil tegutsemine nõuab väga palju eeltööd.   

(Konservatiivse) kodanikuhariduse keskused 

Tehisintellekti mõju mõtestamine, tudengite passiivsuse vähendamine ja interdistsiplinaarsuse vajadus olid nii meie kui ka USA kõrgharidust läbivad probleemid. Samal ajal hõljus konverentsil musta pilvena mure akadeemilise vabaduse ja ideede pluralismi õõnestamise pärast. USAs väljendub see probleemistik kodanikuhariduse keskuste (civic centers) loomises. Nende keskuste õppekavad rõhutavad Lääne tsivilisatsiooni primaarsust ning interpreteerivad Ameerika ajalugu sageli nn klassikalises võtmes; mõnel juhul tähendab see näiteks põlisrahvaste vastu toime pandud genotsiidi eitust, sooneutralsuse ja sekulaarsuse kritikat.  Paljud väljendasid muret, et selline kodanikuhariduse mudel on väga piiratud ning põhineb konservatiivsel agendal. Alates 2022. aastast on selliseid keskusi loodud Floridas, Põhja-Carolinas, Texases, Tennesses, Arizonas, Ohios ja Iowas. Ma ei tea, kas neid arenguid saab võrrelda meie lähimineviku parteiajaloo kursustega, kuid teatav sarnane hõng tundub olevat.  

See, et humanitaaria keskuste juhid otustasid kohtuda Kanadas, aga mitte USAs, on märgiline. Kuid samas, veetes selle nädala paneele kuulates, vesteldes osalejatega, kellest paljud olid oma administratiivsed rollides endised või ka praegused teadurid ja professorid, tunnetasin, et lootus humanitaaria taassünniks on olemas. Ja mitte ainult sellepärast, et infotehnoloogia vilistlased hakkavad tööpuuduse tõttu kirjandusteadust õppima.  
Oli lohutav kogeda, et mitmed meie jaoks tuttavad probleemid leiavad kõlapinda ka üle Atlandi, kuid sama selgelt ilmnes,et humanitaaria tulevik sõltub sellest, kas suudame kaitsta akadeemilist vabadust, luua uusi koostöövorme ja sõnastada veenvalt, miks humanitaarne mõtlemine, mille tuumaks on mõtlemise paljususe säilitamine ja edendamine, on demokraatlikus ühiskonnas vältimatu. Ja tegutseda vaja juba praegu.  

Rohkem võrgustiku ja selle toetusmeetmete kohta saab lugeda siin. 

Katerina Maadla 
Nooremteadur 
TÜHI