Ukraina keele õpetaja Nataliia Chebotarova: „Keel on rahva geneetiline kood“

 

Palun rääkige alustuseks veidi endast ja sellest, kuidas Te Tallinna Ülikoolis ukraina keelt õpetama hakkasite.

Hariduselt olen ukraina keele ja kirjanduse filoloog ning õpetaja. Peaaegu kogu oma tööelu – ligi kolm aastakümmet – töötasin Kropõvnõtskõis Volodõmõr Vinnõtšenko nimelise Kesk-Ukraina Riikliku Ülikooli teaduslütseumis. Õpetamise kõrval osalesin mitmesugustes haridus- ja metoodikaprojektides: valmistasin lõpetajaid ette sõltumatuks välishindamiseks, osalesin ukraina keele õpikute katsetamises ning korraldasin õpetajate täienduskoolitusasutuses ukraina keele õpetamise metoodika kursusi. Seetõttu on minu kutsetegevus alati hõlmanud nii õpilaste ja üliõpilaste õpetamist kui ka ukraina keele õpetamise metoodika arendamist.

Pärast täiemahulise sõja algust 2022. aastal kolisin Eestisse, kus elasid ja õppisid sel ajal Tartu Ülikoolis minu pojad. Eestis jätkasin oma elutööga. Üheksa kuu jooksul õpetasin Eesti Kirjanike Majas ukraina keelt Eesti tõlkijatele mõeldud kursustel. Samuti andsin tunde Eesti spetsialistidele, kes osalesid Žõtomõri oblasti ülesehitamise projektides. See kogemus aitas mul näha, kuidas tajuvad ukraina keelt teistsuguse keele- ja kultuuritaustaga inimesed, ning mõtestada veelgi sügavamalt selle õpetamise eripära välismaalastele.
Hiljem kutsuti mind mitme erialase soovituse põhjal Tallinna Ülikooli vestlusele. Tutvustasin oma töökogemust, haridust ja nägemust ukraina keele õpetamisest ning sain võimaluse ülikoolis tööle asuda.

Oluline osa minu erialasest kogemusest Eestis on olnud ka töö Justiits- ja Digiministeeriumi eksamikomisjonis. Olin vandetõlgiks saada soovijate eksamil eksamineerija ja ukraina keele ekspert: osalesin ülesannete ettevalmistamises ning eksami keeleosa hindamises. Lisaks teen tihedat koostööd Eesti Ukrainlaste Kongressiga, osalen rahvusvahelistel kongressidel ning haridus- ja kultuuriprojektides, mille eesmärk on säilitada Eestis elavate ukrainlaste ukraina keel, kultuur ja rahvuslik identiteet.

Ukraina keele õpetamine on minu jaoks palju enamat kui lihtsalt töö. Olen veendunud, et keelt saab tõeliselt õpetada inimene, kes tunnetab ja mõistab sügavalt sellesse kätketud kultuurilist ja rahvuslikku identiteeti. Keel on rahva omamoodi geneetiline kood: sellesse on koondunud ajalooline mälu, kultuur, traditsioonid, väärtused ja mõtteviis. Seepärast ei soovi ma ukraina keelt õpetades anda õpilastele ja üliõpilastele üksnes sõnavara, grammatilisi vorme ja reegleid, vaid edastada ka palju avaramat tähendust, mida kannab sõna „Ukraina“.

Koostan oma tunnid nii, et keeleõpe toimuks Ukraina ajaloo, kultuuri ja traditsioonide kaudu. Soovin, et mu õpilased ja üliõpilased avastaksid, kes on ukrainlased, millega saab Ukraina maailma kõnetada ning miks väärib ukraina keel õppimist ja kuulamist. Oma ametialast missiooni näen selles, et äratada inimestes huvi ukraina keele vastu, aidata neil tunnetada selle ilu ja mõista maailma, mida see keel avab. Seetõttu ei ole ukraina keele õpetamine minu jaoks pelgalt elukutse, vaid kutsumus ja lahutamatu osa minu sisemaailmast.

Mis Teile ukraina keele õpetamise juures kõige rohkem meeldib?

Kõige rohkem köidab mind ukraina keele õpetamise juures tulemus – hetk, mil teadmised lakkavad olemast pelgalt õppematerjal ja muutuvad üliõpilase isiklikuks omandiks. Püüan üles ehitada tunnid nii, et üliõpilased tuleksid kohale huviga, märkaksid oma arengut ja tajuksid, et ka väike pingutus annab nähtava tulemuse. Esikohale sean alati emotsiooni, sest olen veendunud, et positiivne elamus avab tee teadmisteni palju kiiremini kui mehaaniline päheõppimine. Kõige enam rõõmustab mind aga see, kui näen kursuse lõpus üliõpilaste vaimustust ja kuulen nende siiraid tänusõnu. Sellistel hetkedel mõistan, et minu töö oli neile tõesti väärtuslik ning kursus jättis lisaks teadmistele ka head mälestused ja soovi edasi areneda.

Kes tulevad Teie juurde ukraina keelt õppima? Milline haridus, töökogemus, huvid või motivatsioon on Teie üliõpilastel?

Tänapäeval kasvab huvi ukraina keele vastu kogu maailmas märgatavalt. Paljude riikide ülikoolid pakuvad kursusi, mis käsitlevad lisaks keelele ka Ukraina ajalugu ja kultuuri. Praegusel ajaloolisel hetkel avastab maailm Ukrainat kui riiki, millel on palju näidata ja mille üle uhkust tunda.

Minu juurde tulevad eri vanuses, eri rahvusest ja erineva töökogemusega õppijad – bakalaureuse- ja magistriüliõpilased, aga ka juba töötavad inimesed. Nende seas on olnud eestlasi ning üliõpilasi USA-st ja Saksamaalt, kuid enamiku moodustasid vene päritolu inimesed, kes on sündinud Eestis ja peavad Eestit oma kodumaaks. Ühel minu esimestest kursustest olid enamik osalejaid magistrandid, kellel oli juba töökogemus ja kes töötasid Eesti eri piirkondades õpetajatena. See oli erakordselt huvitav ja intellektuaalselt tugev rühm, kellega saavutasime märkimisväärseid tulemusi.

Alustan esimest tundi alati küsimusega: „Miks valisite selle kursuse ja mida Te sellest ootate?“. Vastused on erinevad, kuid neid ühendab soov ukraina keelest aru saada, õppida seda rääkima, Ukrainat sügavamalt tundma õppida ning pärast sõja lõppu sinna reisida. Samuti soovivad paljud osaleda mitmesugustes Ukraina, selle kultuuri, ajaloo ja tänapäevaga seotud projektides. Eriti jäi mulle meelde üks eakam üliõpilane, kes otsustas õppida ukraina keelt oma raha eest. See näitas mulle taas, kui erinevad võivad olla isiklikud teed ukraina keele juurde, kuid igaüks neist algab siirast soovist seda tundma õppida.

Miks tunnevad inimesed Eestis Teie arvates huvi ukraina keele õppimise vastu?

Osaliselt vastasin sellele juba eespool, kuid soovin rõhutada, et just Eestis on ukraina keelel eriline tähendus. Siin elab palju ukrainlasi ning Ukraina ja Eesti rahvastel on sarnane ajalooline kogemus ja palju ühist püüdluses säilitada oma rahvuslikku identiteeti ja keelt. Eesti on üks riike, kes toetab Ukrainat kõige järjekindlamalt, sealhulgas haridus- ja kultuuriprojektide, vabatahtlike algatuste ning ülesehitusprojektide kaudu. Seetõttu aitab ukraina keele oskus lisaks suhtlemisele paremini mõista ka inimesi, keda Eesti praegu toetab.

Samal ajal on venekeelne keskkond Eestis endiselt väga nähtav ning osa ukrainlasi kaugeneb selles järk-järgult oma emakeelest. Minu jaoks oli eriti väärtuslik nende üliõpilaste näide, kes töötavad õpetajatena. Kui nad olid õppinud ukraina keelt rääkima, hakkasid nad seda kasutama oma Ukraina õpilaste ja nende vanematega suheldes. Kuuldes vanemaid omavahel vene keeles rääkimas, küsisid nad ukraina keeles: „Miks Te ei räägi oma emakeeles?“. Minu jaoks on see üks õpetamise olulisemaid tulemusi: õpitud keelest ei saanud üksnes teadmine, vaid ka austuse ja toetuse žest ning meeldetuletus oma identiteedist.

Mis on õppijate jaoks ukraina keele juures eriti huvitav ja mis valmistab neile kõige rohkem raskusi?

Õppijatele pakuvad erilist huvi ukraina keele foneetika, meloodilisus ja sünonüümirikkus. Näiteks sõna „мама“ õppides avastavad nad vaimustusega sõnad „мати“, „матуся“, „неня“ ja „ненька“ ning märkavad, et igaühel neist on oma emotsionaalne varjund. Nii avaneb keel neile mitte üksnes reeglite süsteemina, vaid elava tundemaailmana.

Mõningaid raskusi valmistavad grammatika üksikud osad, eriti vormide ja sõnalõppude muutumine. Tasapisi hakkavad üliõpilased siiski mõistma ukraina keele loogikat ning see, mis algul tundus keeruline, muutub arusaadavaks.

Kas ukraina keeles või kultuuris on midagi, millest Eesti inimesed võiksid Teie arvates rohkem teada?

Eelkõige tasub tunda ukraina keele ajalugu. Sajandite vältel on see pidanud kaitsma oma õigust olemasolule, taludes impeeriumiaegse ja nõukogudeaegse venestamispoliitika survet. Ukraina sõnu eemaldati sõnaraamatutest või asendati vene keelele lähedasemate vormidega, püüdes nõnda nõrgendada keele omanäolisust.

Seetõttu ei ole ukraina keel üksnes suhtlusvahend, vaid ka üks rahvusliku identiteedi ja ajaloolise mälu sügavamaid allikaid. Sellega on lahutamatult seotud ukrainlaste kultuuritraditsioonid, maailmavaade ja mõtteviis. Ukraina keelt tundma õppides avastab inimene palju enamat kui sõnad: ta avastab sellise rahva ajaloo, kes on sajandite vältel kaitsnud õigust jääda iseendaks.

Te õpite ka ise eesti keelt. Milline see kogemus on olnud ja mis on Teid kõige rohkem aidanud?

Juba teisel nädalal pärast Eestisse saabumist hakkasin käima A1-taseme kursusel. Sellest ajast saadik olen keeleõpet järjepidevalt jätkanud. Minu jaoks on loomulik soovida osata selle riigi keelt, kus ma elan. Olen väga motiveeritud, sest mulle meeldivad eesti keele kõla ja loogilisus ning ka see, kui oluline koht on sellel eestlaste rahvuslikus identiteedis.

Kõige rohkem aitab mind praktika. Mul on palju eestlastest sõpru, kellega püüan igapäevaelus eesti keeles suhelda. Kasutan oma tundides ka eestikeelseid tõlkeid ja räägin järk-järgult üha rohkem eesti keeles. Olen veendunud, et keel elab üksnes siis, kui seda kasutatakse, ning seepärast püüan põimida selle oma igapäevaellu.

Mis võib muuta eesti keele õppimise ja kasutamise keeruliseks? Kas igapäevaelus on piisavalt võimalusi seda harjutada?

Eesti keele õppimist raskendab see, et paljudes igapäevaolukordades on lihtne minna üle vene keelele. Näiteks kui pöördun haiglas või mõnes teises asutuses kellegi poole eesti keeles, läheb vestluspartner minu aktsenti kuuldes sageli kohe vene keelele üle. Sellisel juhul selgitan, et eelistan suhelda eesti keeles, ja palun vestlust selles keeles jätkata.

Minu arvates ei ole regulaarseks keelepraktikaks praegu veel piisavalt võimalusi. Olen suurema osa kursustest ise kinni maksnud, mistõttu sooviksin, et oleks rohkem kättesaadavaid programme ja keskkondi, kus inimene saaks eesti keelt õppida.

Eestis elavad ukrainlased võivad igapäevaselt kasutada mitut keelt. Milline roll on ukraina, eesti, vene ja inglise keelel Teie enda igapäevaelus?

Igapäevaelus suhtlen peamiselt ukraina keeles, sest keel on minu jaoks oluline rahvusliku identiteedi märk. Kui kuulen tänaval saksa keelt, eeldan, et minu ees on sakslane; kui kuulen vene keelt, tajun inimest venelasena. Kui aga selgub, et vene keelt räägib ukrainlane, teeb see mind väga kurvaks, sest usun, et just keel väljendab meie kuuluvust oma rahva hulka.

Eesti keelt kasutan igapäevaelus ja püüan seda rääkida nii palju kui võimalik. Vene keelt väldin ega kasuta seda suhtlemiseks. Inglise keelt kasutan väga harva. Ukraina keel on seega minu identiteedi keel, eesti keel aga selle riigi keel, kus ma elan ja mille ühiskonna osaks soovin saada.

Kas vene või inglise keele oskus võib küll suhtlemist hõlbustada, kuid samal ajal vähendada võimalusi eesti keelt harjutada? Kuidas Te seda tasakaalu tajute?

Vene või inglise keele oskus võib küll suhtlemist hõlbustada, kuid samal ajal vähendada vajadust eesti keelt harjutada. Praktikas juhtub sageli nii: kui inimene teab, et saab peaaegu alati vene keeles hakkama, valib ta kergema vastupanu tee ega tunne vajadust eesti keelt õppida. Eesti keele omandamiseks tuleb seda siiski teadlikult kasutada ja järjepidevalt harjutada.

Kuidas on Ukraina kogukonna liikmed Teie kogemuse ja tähelepanekute põhjal Eesti eluga kohanenud? Mis toetab nende eesti keele õppimist ja mis muudab selle raskemaks?

Minu arvates on ukrainlased Eesti eluga üsna hästi kohanenud. Peaaegu kõik minu tutvusringkonna inimesed hakkasid kohe eesti keelt õppima, osalesid kultuuriüritustel ja lõid aktiivselt kaasa ühiskonnaelus. Suheldes oleme märganud, et ukrainlasi ja eestlasi ühendab palju – sealhulgas ajalooline kogemus ning võitlus õiguse eest olla iseseisev ja säilitada oma identiteet.

Keeleõpet ja kohanemist toetavad märkimisväärselt mitmesugused kursused ja programmid, sealhulgas Integratsiooni Sihtasutuse ning programmi Settle in Estonia pakutavad võimalused. Raskustest saan rääkida vaid oma kogemuse põhjal: mina ei ole oma teel tõsiseid takistusi kogenud.

Mida saaksid ülikoolid, tööandjad või kohalikud kogukonnad teha, et aidata ukrainakeelsetel inimestel eesti keelt õppida ja end ühiskonda rohkem kaasatuna tunda?

Eestis on juba loodud palju võimalusi keeleõppeks ja lõimumiseks. Samal ajal oleks kasulik laiendada juurdepääsu tasuta keelekursustele ning tööandjad võiksid luua töökohal rohkem võimalusi eesti keele praktiliseks kasutamiseks. Ülikoolid võiksid pakkuda ka vestlusprogramme või keelementorlust, sest just korrapärane vahetu suhtlus aitab inimesel mitte ainult keelt omandada, vaid ka tunda end ühiskonna osana.

Mida ütleksite ukrainakeelsele inimesele, kes alles alustab eesti keele õppimist?

Kõigepealt soovitaksin mitte karta keele keerukust ega oma vigu. Eesti keel on loogiline: nagu ukraina keeleski, loetakse sõnu üldjuhul nii, nagu neid kirjutatakse. Rääkima tuleks hakata esimestest päevadest peale, vene keelele ei tohiks üle minna isegi siis, kui nii on lihtsam, ning iga päev tasub õppida vähemalt paar uut sõna ja need kohe suhtluses kasutusele võtta. Oluline on näha eesti keeles mitte kohustust, vaid teed selle riigi ja inimeste mõistmiseni.

Mida sooviksite, et eestikeelsed inimesed mõistaksid nende ukrainlaste kogemusest, kes õpivad eesti keelt ja rajavad siin uut elu?

Kõige rohkem soovin, et eestlased mõistaksid, kui sügavalt on ukrainlased tänulikud Eestile ja eesti rahvale kõige eest, mida see riik teeb Ukraina heaks riiklikul, ühiskondlikul ja isiklikul tasandil. Paljud ukrainlased ei tulnud siia omal valikul, vaid sõja tõttu, jättes koju lähedased, kodu ja harjumuspärase elu.

Olen veendunud, et ukrainlased, kes teadvustavad ja hoiavad oma rahvuslikku identiteeti, teevad kõik võimaliku, et õppida selle riigi keelt, kus nad elavad, austada selle kultuuri ning olla ühiskonnale kasulikud. Samal ajal ei tohiks lõimumine tähendada oma keelest ja identiteedist loobumist. Minu jaoks tähendab tõeline lõimumine oskust saada uue ühiskonna osaks iseennast kaotamata.