Teadur Monika Reppo: "Sotsiaalmeedia kasutamine on teadustulemuste kõige kiirem viis tuua uued avastused tavakäibesse""
Arheoloogia teaduskogu teadur Monika Reppo uurib peamiselt kesk- ja uusaegset igapäevaelu läbi leiu-, paiga- ja isikulugude. Uurimisteemadest on ta lähemalt käsitlenud klaasi (PhD 2024), õmblustöövahendeid ja keskaegsete paekivimurdude tööd. Ta on pikalt töötanud arheoloogina erasektoris ning tegelenud aastaid teaduse populariseerimisega.
Milline on sinu kõige põnevam või kummalisem ese, mis Sul hetkel töölaual (või riiulil) asub?
Hetkel on kõige põnevamaks esemeks üks pisike sõrmkübar, mis on seninähtutest kõige väiksem. Selle ümbermõõt on 11 millimeetrit, mis teiste uurimistulemuste valguses näitab, et selle kasutaja oli väike laps. See omakorda on meenutus aegadest, kus lapsepõlv nägi sootuks teistsugune välja ja lastel tuli iseseisvust, sealhulgas käsitööoskusi omanda juba väga väiksena.
Arheoloogina äratad sa ellu mineviku esemeid ja lugusid. Milliseid lugusid jutustavad meile sajanditevanused leiud Eesti inimeste argipäeva ja harjumuste kohta?
Hetkel on mul paralleelselt käsil mitu erinevat "lugu". Alles hiljuti sai esitatud kaasautoritega kahasse artikkel šokolaadist ja esimestest kohvikutest Tallinnnas; käsil on peatükk sõrmkübaratest ja nende leiukohtadest ning kasutajatest ja muidugi pole ma unustanud oma doktoritöö teemat ehk klaasist esemeid ja anumaid. Minu fookuses ongi pigem kesk- ja uusaja igapäevaelu arheoloogia ning uuritavate lugude ilmestamine arhiivallikatest leitava materjaliga.
Mis on olnud sinu karjääri jooksul see üks leid või hetk välitöödel, mis pani sul sõna otseses mõttes südame kiiremini põksuma ja tuletas meelde, miks sa arheoloogia valisid?
Esmalt tuleb tõdeda, et põrutavat lugu sellest, kuidas ma alati arheoloogiks saada tahtsin, mul pole - arheoloogiat ma otseselt ei valinud, minust lihtsalt sai erinevate sündmuste jada tulemusel doktorikraadiga arheoloog. Kuna minu bakalaureusekraad on otsapidi sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, siis minu jaoks on kõige põnevamad lood ikkagi need, mis seostuvad otseselt inimestega. Ei pane mind ahhetama mündid ja aarded, vaid näiteks see, kui hauakambrist leitud kirstuplaadil olev nimi on loetav ja mul õnnestub kokku viia arheoloogiline leid arhiivallikas peituva looga. Väikestest tükikestest isiku- ja esemelugusid kokku pannes ma võin unustada magada ja süüa ja iga kord põksub süda sama kiiresti.
Milline on suurim müüt arheoloogi elukutse kohta, mida sa tahaksid murda?
Suurimad müüdid, mida tahaks murda - arheoloogid ei kaeva dinosauruseid (seda tööd teevad paleontoloogid), arheoloogid ei saa iga leiu pealt palka ja arheoloogid ei peida leida hoidlatesse, et keegi neid enam näha ei saaks. Ja kulda leiame ka Eestis haruharva, hea kui karjääri jooksul korragi!
Miks on oluline teadlasena ka sotsiaalmeedias nähtav olla?
Leian, et sotsiaalmeedia kasutamine teadustulemuste ja teadlase teekonna jagamiseks on kõige kiirem viis tuua uued avastused tavakäibesse. Samuti aitab see kummutada eelarvamust justkui teadlased varjaksid midagi ja mõista, et saladuseloori polegi - keeruliseks teeb sõnumi, antud juhul teadustulemuste ja uurimisprotsessi mõistmise see, kui sellest räägitakse liiga spetsifiilist, kuiva erialast sõnavara kasutades. Teadlasele annab sotsiaalmeedia võimaluse õppida näiteks avalikku esinemist, aga ka seda, kuidas kujundada oma sõnumit nii, et seda ei saaks vääriti mõista või et sellest oleks lihtsam aru saada. Arheoloogile on muidugi oluline ka meie ühise mineviku erinevate tahkude avamine ja paigalugude jagamine.
Arheoloogina vaatad sa tuleviku asemel tihti minevikku. Mida saame mineviku ühiskondade vigadest või õnnestumistest õppida, et harrastada täna tarka eluviisi?
Näiteks on võimalik uurida ja hinnata mingi ajaloolise tööstusharu mõju loodusele (nt klaasitööstus) või kasutatud materjalide mõju tervisele (nt tinataldrikud). Mõnikord võib mineviku vääritimõistmine olla aluseks iganenud arusaamadele sellest, kuidas ühiskond toimima "peaks", mõnikord jälle sellest, kuidas me loodusressursse "alati" kasutanud oleme. Arheoloogiliste leidude ja kirjalike allikate ühendamisel saame teada, et kõik, mis kirja pandi, ei pruukinud olla päris see, mis tehti. Seda viimast näitab eriti hästi garboloogia ehk prügiarheoloogia, kus kasutatakse arheoloogilisi meetodeid tänapäevase prügi uurimiseks ja keskkonnateadlikkuse tõstmiseks.
Kuidas arheoloogi rollist välja tuled? On sul hobisid või tegevusi väljaspool eriala?
Arheoloogia saadab mind ikkagi igal pool, eriti Tallinnas elades. Arheoloogil on raske käia mööda tänavale kaevatud august, sest tal on tingimata vaja kontrollida, et ega kultuurkihti või leide ei paista. Seetõttu on hea, kui on mõni sõber, kes aitab auguservale tormaval arheoloogil silma peal hoida ja jaksab kuulata heietusi ajaloost ja leidudest. Aga ka väljaspool eriala ei saa ma ka ikkagi üle materiaalsest kultuurist - vabal ajal korjan loodusest, peamiselt randadest, prügi, tegelen taaskasutuse ja isetegemisega, õpin keeli ja panen puslesid kokku.