Film, töö, tants ja veelkord film! Filmitudengite väljasõit üksikule saarele

Kell on üheksa, on jahe reede hommik. Praam Wrangö väljub Leppneeme sadamast. Tulevaste filmitudengite nägudelt paistab elevus. Kes külma ei karda, on ennast praami välistekile mõnusalt sisse seadnud ja naudib panoraami, mille lööb särama varasügisene päike. “Kas see ongi Prangli saar?” küsib üks. “Kus siis sadam on?” mõtiskleb teine. Sadamat näeme alles praamisõidu lõpusirgel, kui oleme omadega teisele poole saart jõudnud.

Sadamast kandub merele lõbus melu, kuid need ei ole Prangli elanikud. Need on omad – meie kullakallid vanema kursuse tudengid, kes rebased, tantsu ja laulu saatel, üksikule saarele vastu võtavad.

Viisakast ja vaiksest praami õhkkonnast väljudes muutuvad naerusuiseks ka need, kes terve tee merehaigusega võitlesid. Ja muidugi, nagu õigele filmiperele kombeks, tervitavad meid kaamera ja mikrofon, et iga hetk meie reisist jäädvustatud saaks.

Rongkäik Prangli rahvamaja poole on raskete matkakottide tõttu vaevaline, kuid tudengeid see ei heiduta. Meid võtab vastu rahvamaja imetore perenaine. Kiire infotund, kodinate lahti pakkimine, tutvumisring – ja mis? Juba pannakse tööle? Loomulikult. Lõke on vaja ümber tõsta, lehed kokku riisuda, kartulid ootavad võtmist. Kindad kätte ja talgutele!

Kui töö on tehtud, lubatakse talupojad sööma. Pärast kosutavat lõunat osaleme erinevates meeleolukates tutvumismängudes, millele järgneb tasakaaluks rahulik Aristotelese “Poeetika” ühislugemine. Juba peale õhtusööki mõistame, kui väärtuslikud need puhkusehetked tegelikult on.

Õhtuhämaruses jaotatakse meid tiimidesse ja antakse filmiülesanne, mille teemaks genius loci. Meil on vähem kui 24 tundi aega, et püüda 8mm filmilindile kinni Prangli saare kohavaim. Peale kaamera on meie kasutuses terve saar, fantaasiavõime ja vanema kursuse tudengid näitlejatena.

Südaööks tuleb võttegraafik lukku panna, seega kõik rühmad hakkavad kärmelt tööle. Produtsendid vaidlevad võtteaegade üle, stsenaristid kirjutavad innukalt ja kunstnikud joonistavad storyboardi. Viimased lõpetavad kella 3-4 paiku öösel.

Laupäeva varahommik jõuab arvatust kiiremini. Paar võttetiimi on juba kella kuuest platsil ja filmivad oma esimesi lühifilme. Teised filmitegijad naudivad veel nii palju und, kui äratuskell lubab, või on hommikusöögilauda liikunud. Võttegraafik ei halasta: see käib nagu kellavärk õhtuni välja, kuni viimane grupp kaameraga metsast välja jalutab.

Pärast väsitavat päeva mängib rahvamajas muusika, on aeg lõdvaks lasta ning veidi tantsu lüüa! Vanem kursus on reisi tõesti läbi mõelnud ning õige nädalavahetuse valinud – Prangli Saare-restos toimub vägev suvelõpupidu. Tantsime nii restoranis kui tähistaeva all, kuid lõpuks uinume siiski vanas heas rahvamajas.

Reis on möödunud välgukiirusel. Pühapäeval saabuvad saarele veel mõned õppejõud, kellega vaatame pimedas rahvamaja saalis külg külje kõrval meie esimesi lühifilme. Kui oled loomisprotsessis ise osalenud, tekib filmi vaadates hoopis teistmoodi tunne. Elamusele andis juurde ka pisike hirm ja teadmine, et filmilinti ilmutades võib kõik vahel nässu minna ning kaadris toimuv ei pruugugi ekraanile jõuda. Tänasime Prangli kohavaimu, et kõik filmid siiski ilusti välja kukkusid.

Pakkisime mõtlikult kotid uuesti kokku ja marssisime tagasi sadamasse, kust kõik alguse sai. Kuigi oma voodi kõlab pärast kahte ööd põrandal magamist päris ahvatlevalt, tunnistasime salaja soovi kauemaks jääda. Nautida üksteise seltskonda ja teha filmi – selleks me ju kõik siia tulnud oleme. Pole vaja muretseda, küll seda veel jõuame. Pilgutame vaid korraks silmi ning sõidame praamiga taas üksikule saarele, et seal vastu võtta filmikunsti tulevane noorem kursus.

Fotode autor: Helari Saaremäe