Intervjuu uue LTI direktori kohusetäitja Jaanus Terasmaaga

Mis motiveeris sind vastu võtma LTI direktori kohusetäitja rolli?

Kaalusin seda otsust pikalt. Lõpuks jäi peamiseks motivaatoriks see, et on mõningaid asju, mille osas ma olen mõelnud, et miks võiks neid teisiti teha. Nüüd on mul siis hea võimalus need ise ära teha või vähemalt seda proovida. Kunagi ei tea – äkki on päriselt mõni objektiivne põhjus, miks mingid protsessid just selliselt kulgevad nagu nad kulgevad. Samas, kui tegu oleks olnud direktori valimistega viieks aastaks, siis ma kindlasti ei oleks kandideerinud. See üks aasta direktori kohusetäitja ametit võimaldab mul aru saada töö sisust ja enda sobivusest sellele. 

Paljude jaoks oled sa tuttav Ökoloogia keskusest nii õppejõu, teadlase ja kolleegina. Kuidas sa ise oma tegemisi ja teekonda lühidalt kokku võtaksid?

Olen oma tööealise elu peamiselt akadeemilises maailmas veetnud. Igasugused muud ametid jäävad ülikooliaegsesse või -eelsesse eluperioodi. Olen näinud ülikooli nii üliõpilasena kui ka läbi kõikide erinevate karjääriastmete. Seega julgeksin öelda, et mul on mingi ettekujutus ja empaatiavõimet olla olemas iga positsiooni osas.

Juhtimisülesandeid ei ole ma teadlikult mitte kunagi taga ajanud. Need on mingil ajahetkel minu teele sattunud ja eks siis on tulnud mul need ära teha, jooksvalt töö käigus tegema õppides. On olnud nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi, aga ka need viimased tuleb täpselt samamoodi läbi kogeda ja endaga kaasa võtta. Loodetavasti neist siis ikka õppides. Ma ausalt öeldes ise ei tunne, et mul oleks jube head juhiomadused – pigem selliseks administratiivtööks on mul mõningaid isikuomadusi puudu. Näiteks ma kohe üldse ei talu ja ei tahaks sundida ka teisi tegema asju, mille ainukeseks väärtuseks ongi selle asja tegemine. Protsess lihtsalt iseenese pärast, sest keegi on kuhugi regulatsiooni midagi sellist kirja pannud. Paraku bürokraatlikus süsteemis on sellist protseduurikat palju, millest ei muutu maailmas ega ka ülikoolis mitte kui midagi paremaks. Samas inimese töötunde kulub kümne kaupa. Võibolla olen naiivne, aga ma tõesti loodan, et mul õnnestub natukenegi selles vallas ära teha.  

Meie instituudis on praegu toimunud mitu suurt muutust. Endisest LTI direktorist Priit Reiskast sai Tallinna Ülikooli rektor ja sinust, Jaanus, sai väärikas LTI direktori kohusetäitja. Kuidas sina seda hetke praegu näed? Milline aeg see instituudi jaoks on?

Tundub, et hetkel on aeg päris hea! Juba on toimunud rida muutuseid, instituuti juurde on tulnud uusi ja väga häid inimesi. See oli ka muidugi üheks jah-sõna ütlemise põhjuseks – paistis, et hea arenguvõimalus on olemas ja sellele tuleb ainult veel kaasa aidata.

Lisaks ei saa ma jätta kordamata, et LTI inimesed ongi väga toredad! Meie instituudis ei ole mingeid suuri konfliktikoldeid või rindejooni. Nüüd tuleb natuke veel vaeva näha instituudile ühise näo kujundamisel ja leida need väärtuspakkumised, mida ühiskond meilt enim vajab. Kuna valdkondi on meil erinevaid, siis pakub see suurepäraseid võimalusi interdistsiplinaarseks koostööks ka sellistes valdkondades, mis ühiskonnale olulist abi pakuvad.

Millised teemad või väärtused on sulle instituudi juhtimisel kõige olulisemad?

Minu jaoks on oluline, et inimesed ise otsustavad, milline on instituut ja mis seal toimub. Vahet pole, kas otsustaja on töötaja või tudeng. Kõik meie instituudi inimesed peavad aru saama, miks me midagi teeme. Rahuloluküsitlused on näidanud, et päris seal me siiski veel ei ole. 

Teine oluline asi on see, et teod ja sõnad peavad olema kooskõlas. Me peame ka ise käituma nii, nagu me tudengitele õpetame. Tudengid on väga targad ja saavad aru, kui neile jama aetakse. Samas on just nemad meie parimad turundajad. Kui me tahame siia õppima uusi häid tudengeid ja hoida ühiskonna silmis positiivset kuvandit, siis see on üks peamine viis, millest kinni pidada. Seda peavad mõistma ka kõik õppejõud ja teised, kes tudengitega tegelevad – nemad ongi visiitkaardiks.

Just õppejõudude roll on siin erakordselt suur! See on üks teema, millega plaanin süvitsi minna – milline on meie maine tudengite silmis? Ka õppejõud peavad arenema ja mõistma, et aeg ei jää seisma ja see, mis kehtis ja sobis 10 või 20 aastat tagasi, ilmselt täna enam ei kehti.

Kolmas, aga mitte sugugi vähemtähtis asi, millele me soovin keskenduda, on meie tegevuse negatiivse keskkonnamõju (jalajälje) vähendamine ning positiivse mõju (käejälje) suurendamine. Me peame olema jätkusuutlikud ja uuendusmeelsed ning seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Selleks on mul plaanis teha muudatusi, millel on suur sisuline mõju, aga ka muudatusi, millel on suur märgiline tähendus ning mis võib-olla puht matemaatiliselt ei ole alati isegi otstarbekas või tekitavad rohkem (nii negatiivset kui positiivset) vastukaja, kui asi sisu poolest väärt on. 

Mida võiks kolleegid ja tudengid sinu juhtimisest oodata?

Tahaks südamest loota, et näha saab rahulolu suurenemist. Ma soovin, et LTI oleks üks mõnus ja hea mainega koht, kuhu tahetakse nii tööle kui õppima tulla! Et töötajad saaks tegeleda nende asjadega, milles nad on head ning mis neile rõõmu ja huvi pakuvad. Kui on mured, siis tulge ja räägime, leiame lahenduse. See käib nii kolleegide kui tudengite kohta.

Kas ja kui suures mahus plaanid sügisest jätkata õppetööga?

See on raske küsimus. Mulle õpetame väga meeldib ja paar loengukursust on küll sellised, millega ma tahaks jätkata, sest need pakuvad ka endale palju. Vähemalt ühe bakalaureuse taseme ja ühe magistrikursusega äkki saab muu kõrval hakkama!

ELU-projektides teen ilmselt pausi. Natuke on sellest kahju, sest olen alates ELU sünnist igal semestri vähemalt ühte projekti juhendanud ja nende koguarv hakkab juba 30 kanti jõudma. Ma peaksin vast olema enim ELU projekte juhendanud õppejõud Tallinna Ülikoolis. Aga millegi arvelt pean ma nüüd oma aega säästma.

Lõpetuseks midagi veidi isiklikumat. Kuidas sa väljaspool tööd oma energiat taastad ja oma akusid laed? Soovita mõnda looduskaunist kohta Eestis või lähiriikides, kuhu iga inimene võiks ükskord matkama minna!

Ma laen oma energiat erinevate asjadega. Mulle meeldib lugeda, meeldib rattaga sõita, meeldib sulgpalli mängiga, meeldib puudtööd teha. Eelmisel aastal taaselustus ornitoloogiahuvi, mis küll sellel kevadel on veidi vaeslapse rolli jäänud.

Ilusaid kohti on Eestis lõputult! Kui tahate midagi uut näha ja muutuseid kogeda, siis tasub leida endale mõni lemmikkoht ja külastada seda pidevalt. Nii nagu juba Fred Jüssi õpetas. Eelmisest suvest meenub mulle Mukri raba ja selle vaatetorn, kus sai kolleegi ja paari Prantsusmaalt pärit Erasmuse tudengiga ka üks ööbimine tehtud, et vaadata Perseiidide langemist ja imetleda hommikust päikesetõusu. Oli väga meelülendav kogemus. 

Väljaspool Eestis olen hetkel Lapimaa ja üldse Soome mõju all, sest saabusime sealt just värskelt koos Integreeritud loodusteaduste geograafia suuna üliõpilastega, kus käisime traditsioonilisel väliekspeditsioonil. Nii et minge Soome! See on hea, lähedal ning täis suurepärast loodust. Kui Lapimaa tundub liiga kauge, siis minge Karjalasse. Näiteks Koli mäed on väga võimsate vaadete ja matkaradadega koht ja need on Helsinkist vaid mõnisada kilomeetrit sõita. Sinna tee peale jääb veel hulgaliselt põnevat, millest ise pidime sel korral kahjuks mööda sõitma.

Aitäh, Jaanus, ja jõudu uues ametis!

Jaanus Terasmaa profiil ETIS-es (link).