Mündid, kino ja hip-hop ehk milline näeb välja tänapäevane ajaloo magistriõpe?

Kolme värske lõpetaja uurimisteemad näitavad hästi, kui lai on tänapäevane ajalookäsitlus. Risto-Pearu Koovit uuris Eesti 11. sajandit numismaatilisest vaatenurgast, Karl Taul sukeldus Eesti varase kino ajalukku ning Riho Rüütel keskendus tänavatantsu ja hip-hop-kultuuri kujunemisele Eestis.

„Ajalugu ei ole tegelikult mitte mineviku, vaid inimese uurimine. Muutuvad ainult dekoratsioonid. Ühel juhul on selleks 11. sajandi hõbemündid, teisel varane Eesti kino, kolmandal hip-hop kultuur.“

Ajaloo juurde jõutakse eri teid pidi

Nii nagu uurimisteemad, on erinevad ka teed, mis ajaloo magistriõppesse viivad. Risto-Pearu teadis juba kuueaastaselt, et tahab saada ajaloolaseks. Elu viis ta aga vahepeal merele, teatrisse, ettevõtlusse ja logistikasse. Alles aastakümneid hiljem jõudis ta tagasi oma lapsepõlveunistuse juurde.
„Huvi ajaloo vastu oli minuga kaasas käinud lapsepõlvest saadik, kuid elu oli selle korduvalt tahaplaanile surunud, “ märkis ta.

Karl Taul lõpetas ajaloo bakalaureuseõppe juba 2012. aastal, õppis seejärel mööblidisaini ning tegeles puutööga. Magistrantuuri tõi ta soov tagasi akadeemilisse keskkonda jõuda ning jätkata kunagist uurimisteemat. „Tundsin füüsilise tegevuse kõrval vajadust vaimse pingutuse järele,“ lisas Karl.

Riho Rüütli jaoks oli magistriõpe loomulik jätk bakalaureuseõpingutele. Tänavatantsuga tegelenud noormees otsustas uurida kultuuri, mille keskel ta ise oli üles kasvanud.

Kuigi nende teekonnad olid erinevad, viis neid edasi sama omadus – uudishimu. Soov saada aru, miks inimesed, ühiskonnad ja kultuurid toimivad just nii nagu nad toimivad.

Mida räägivad mündid, kinoreklaamid ja tänavatants?

Kolme magistritöö teemad näitavad hästi, et ajalugu ei tähenda ainult sõdu, valitsejaid ja aastaarve.

Karl sukeldus Eesti kino esimestesse aastakümnetesse ning leidis sealt üllatavalt palju tuttavat. „1900. aastate alguse meelelahutusmaailm toimis just nagu tänapäeval. Inimeste soov vaba aega veeta on aegade ülene ja neid on alatasa meelitatud säravate reklaamidega.“ Uurimistöö käigus üllatas teda enim see, kui kiiresti filmikultuur Eestis levis.

„Mind üllatas, kui levinud filmide näitamine kohe algusest peale oli ja kuidas publik ei olnud pildi kvaliteedist mitte üldsegi vaimustuses.“

Risto-Pearu magistritöö keskendus 11. sajandile, mil Eesti ühiskond liikus üha tugevamalt lääne mõjusfääri. Selle uurimiseks kasutas ta allikana münte.

„Mündid ei räägi ainult rahast. Need näitavad, kellega kaubeldi, kust liikus hõbe, millised piirkonnad olid omavahel seotud ning kuidas muutusid inimeste kontaktid ja majanduslikud sidemed.“ Tema sõnul võimaldavad mündid vaadata palju suuremaid protsesse kui pelgalt rahandust.

„Minu töö on tegelikult lugu sellest, kuidas Eesti ühiskond ühe murrangulise sajandi jooksul muutus ning kuidas kujunes välja suund, mille tagajärgi näeme ka tänapäeval.“

Riho uuris tänavatantsu ja hip-hop-kultuuri arengut Eestis ning seda, kuidas kultuuriline mälu kandub ühelt põlvkonnalt teisele.

„Kõige huvitavam oli minu jaoks siduda tänavatantsu ja üldist tantsukultuuri mäluga, nt kuidas kehaline ja kehastatud mälu aitavad mõista tänavatantsude jätkusuutlikkust ja kanduvusvõimet uutele generatsioonidele.“

Kolme lõpetaja teemad ulatuvad sajandite taha ja tagasi tänapäeva, kuid nende sõnul näitab see hästi ajaloo eriala olemust. Ajalugu ei ole ainult mineviku kirjeldamine, vaid pidev püüd mõista inimesi, nende valikuid ja ühiskondlikke muutusi.

Magistriõpe õpetab küsima „miks?“

Kui lõpetajatelt küsida, mis on olnud magistriõppe suurim väärtus, siis vastus ei ole faktiteadmised.

„Magistriõpe ei tähenda minu kogemuse järgi niivõrd faktide õppimist, kuivõrd õppimist kahtlema.“

Risto-Pearu sõnul avastad ühel hetkel, et isegi näiliselt kõige lihtsam küsimus võib osutuda palju keerulisemaks, kui esmapilgul paistab.

Riho rõhutab samuti mõtteviisi tähtsust.

„Magistriõppe suurim väärtus ei ole objektiivsus vaid mõtteviis, ehk kuidas mõelda, uurida ja mõista varieeruvaid uurimisteemasid ja -valdkondasid ajaloolasena.“

Karl toob esile akadeemilise keskkonna ning võimaluse end pidevalt arendada. „Akadeemiline keskkond, vaimne pingutamine, Erasmuse vahetuses viibimine, targemaks saamine.“

Kõik kolm rõhutavad ka inimesi, kellega magistriõppes kokku puututakse. Toetavad õppejõud, sisukad arutelud ja erineva taustaga kursusekaaslased on oluline osa õpikogemusest.

Ajalugu avardab silmaringi

Mida ütleksid lõpetajad inimesele, kes alles kaalub ajaloo magistriõppesse astumist?

Riho peab ajalugu üheks kõige silmaringi avardavamaks valdkonnaks. „Ajalugu on tõenäoliselt üks kõige silmaringi avardavam teadusvaldkond, millel ei ole otsa ega algust.“

Karl rõhutab õpikeskkonda. „Kui valid tulla õppima, siis ümbritsevad sind targad, soojad ja toetavad inimesed.“

Risto-Pearu soovitab mitte lasta end tagasi hoida vanusest ega varasemast karjäärist. „Ülikool ei küsi, kui vana sa oled. Ülikool küsib, kas sa oled uudishimulik.“

Kolme lõpetaja kogemused näitavad, et ajaloo magistriõppesse ei ole üht kindlat sissepääsu. Mõni jõuab siia otse bakalaureusest, teine pärast aastaid tööelus. Kõige olulisem on soov maailma paremini mõista.

Mis saab pärast lõpetamist?

Ajaloo magistrikraad ei vii kõiki lõpetajaid ühte ja samasse kohta. Pigem avab see uusi võimalusi, mis sõltuvad inimese enda huvidest ja eesmärkidest.
Riho plaanib jätkata muuseumivaldkonnas, panustades ajaloo uurimisse, säilitamisse ja edasiandmisse. Lisaks huvitab teda küsimus, kuidas ajalugu võiks tulevikus jõuda arvutimängude keskkonda ning pakkuda inimestele uusi võimalusi mineviku kogemiseks.

Karl soovib jätkata Eesti varase kinoajaloo uurimist ning jagada oma avastusi ka laiema avalikkusega. Magistritöö käigus kogunenud materjalist on juba kasvamas välja uued uurimisküsimused ja teadusartiklid.

Risto-Pearu tunnistab ausalt, et täpset vastust tal veel ei ole. „Ajaloolased veedavad suure osa oma elust uurides inimesi, kes arvasid samuti teadvat, mis neist edasi saab. Tavaliselt läks elu hoopis teist rada.“ Kindel on aga see, et magistrikraadiga teekond ei lõpe. Teda paeluvad jätkuvalt 11. sajandi Eesti uurimine, ajaloo populariseerimine ning unistus kirjutada kunagi raamat, „mille minu kuueaastane mina oleks ühe hingetõmbega läbi lugenud“.

Astu järgmine samm ajaloo magistriõppesse

Olgu sinu huvi keskajal, filmikultuuril, noortekultuuridel, mälu-uuringutel või hoopis mõnel teemal, mida pole veel uuritud – ajaloo magistriõpe annab võimaluse oma küsimustest teadustöö kujundada.

Nagu näitavad ka kolme lõpetaja lood, ei ole ajaloo magistriõppesse tulemiseks üht kindlat teed. Kõige olulisem on uudishimu ja soov maailma paremini mõista.

Kui tunned, et sind paeluvad küsimused rohkem kui valmis vastused, siis võib ajaloo magistriõpe olla just sinu järgmine samm.

Tutvu õppekavaga ja kandideeri Tallinna Ülikooli ajaloo magistriõppesse. Avaldusi ootame SAISi kaudu hiljemalt 29. juuniks 2026.