Nüüdiskultuur meie ümber: TikTokki uurides

Peale bakalaureuseõpingute lõppu tundsin, et minus on veel tahet ja jaksu oma akadeemilist teekonda jätkata. Olen oma haridusalaseid valikuid

tehes lähtunud alati eelkõige isiklikust huvist ja sisetundest, mitte niivõrd sellest, millist praktilist kasu need tulevikus tuua võiksid. Ka otsus asuda õppima nüüdiskultuuri magistriõppesse sündis samal põhjusel. Kultuuri uurimine ei olnud mulle päris võõras, sest omandasin bakalaureusekraadi hispaania keele ja kultuuri erialal. Need õpingud andsid mulle võimaluse süveneda ühe konkreetse kultuuriruumi toimimisse ja eripäradesse. Õpingute lõppedes tundsin aga soovi vaadata kultuuri laiemalt – mitte keskenduda ainult ühele keele- või kultuuriruumile, vaid uurida kultuurilisi protsesse, nähtusi ja tähendusi laiemas, tänapäevases kontekstis. Just see soov suunas mind nüüdiskultuuri õpingute juurde.

Nüüd, värske lõpetajana, tunnen, et see otsus tasus end igati ära. Nüüdiskultuuri õpingud andsid mulle teadmised ja tööriistad, mis aitavad paremini mõista nii tänapäeva ühiskonda kui ka tulevikus aset leidvaid muutusi. Kultuur on kõikjal meie ümber – see kujundab meie igapäevaseid harjumusi, suhtlusviise, väärtushinnanguid ja arusaamu maailmast. Nii on kultuuri mõtestamine oluline mitte ainult oleviku, vaid ka tuleviku mõistmiseks. Õpingute jooksul õppisin märkama ja analüüsima nähtusi, mida sageli peame enesestmõistetavaks – olgu selleks sotsiaalmeedia, digitaalsed kogukonnad, linnaruum või erinevad kultuurilised praktikad. Tunnen, et lahkun magistriõpingutest avarama silmaringi ja kriitilisema pilguga, kui mul enne õpingute alustamist oli.

Eriti meeldis mulle õppekava juures see, kui palju valikuvabadust tudengitele anti. Nüüdiskultuuri õppekavas on rikkalik valikainete moodul, mis võimaldab kujundada õpiteed vastavalt oma huvidele ning süveneda just nendesse teemadesse, mis enim kõnetavad – olgu selleks meedia, filmikunst, digikultuur või mõni muu kultuurinähtus. Sama vabadust kogesin ka lõputöö teema valikul. Kuna kultuur on äärmiselt lai ja mitmekülgne uurimisvaldkond, leidub põnevaid uurimisteemasid peaaegu kõikjal meie ümber. Alates sotsiaalmeediast ja populaar­kultuurist kuni linnaruumi, identiteedi või erinevate kogukondadeni – võimalusi on tõepoolest palju. Seetõttu ei pea kartma, et sobivat teemat oleks keeruline leida; pigem võib väljakutseks osutuda see, kuidas paljude huvitavate võimaluste seast üks välja valida.

Mina teadsin juba varakult, et soovin oma lõputöö kirjutada sotsiaalmeediast, täpsemalt TikTokist. Eesti kontekstis on TikTokki praeguseks veel väga vähe uuritud, samas on tegemist äärmiselt viljaka uurimisväljaga. TikTok on palju enamat kui pelgalt meelelahutusplatvorm – noorte seas on see tänapäeval üks populaarsemaid otsingumootoreid ja peamisi infoallikaid. Esialgu kaalusin mõne jagatud esteetikale rajaneva noortekultuuri uurimist, kuid tänu oma juhendajale Katrin Tiidenbergile jõudsin lõpuks hoopis tervisekommunikatsiooni teemani. Nii sündis idee uurida tervisediskursusi Eesti TikToki fitnessivõrgustikus.

Fitnessivõrgustik tundus mulle eriti huvitav uurimisobjekt, sest igapäevase TikToki kasutajana olin juba varem märganud, kui palju erinevat tervisealast infot seal liigub ning kui aktiivselt tervise, treeningu ja heaolu teemadel arutletakse. Samal ajal on tegemist keskkonnaga, kus teaduspõhine teave eksisteerib kõrvuti isiklike kogemuste, arvamuste, kommertshuvide ja mõnikord ka pseudoteaduslike väidetega. Teema kõnetas mind eelkõige oma aktuaalsuse tõttu. TikToki kasutajaskond on valdavalt noor ning platvorm mängib üha suuremat rolli selles, kuidas inimesed tervisega seotud teadmisi omandavad ja tõlgendavad. Soovisin oma uurimistööga paremini mõista, milliseid tervisekäsitlusi Eesti TikToki fitnessivõrgustikus luuakse ja levitatakse ning juhtida tähelepanu võimalikele probleemkohtadele, mis kaasnevad terviseinfo jagamisega sotsiaalmeedias.

Kui rääkida minu uurimuse tulemustest, siis tahaksin eelkõige esile tuua, et enne magistritööga tegelema hakkamist ei adunud ma täielikult, kui vastuoluline ja killustunud võib sotsiaalmeedias leviv tervise- ja fitnessialane info olla. Uurimistöö käigus sai eriti selgeks, kui suur vastutus on tänapäeval asetatud indiviidile. Sageli eeldatakse, et inimene peaks suutma teha „õigeid“ tervise- ja elustiilivalikuid, samal ajal kui sotsiaalmeedias ringlevad arusaamad sellest, mis on „õige“, on sageli omavahel vastuolus.

Fitnessisisu puhul võib üheaegselt kohata nii ranget distsipliini ja enesekontrolli rõhutavat diskursust kui ka sõnumeid keha kuulamisest, tasakaalust ja vaimsest heaolust. Lisaks põimuvad nende käsitluste juurde kommertshuvid, algoritmide loogika ja sisuloojate enesebränding, mistõttu ei ole terviseinfo sotsiaalmeedias kunagi täielikult neutraalne. Need tulemused kinnitasid mulle taas, kui oluline on kriitiline meediapädevus ning oskus infot allikakriitiliselt hinnata. Oluline ei ole ainult see, millist infot tarbitakse, vaid ka see, kust see pärineb, milliseid väärtusi see peegeldab ning millised huvid võivad selle taga olla.

Samas tõstatab see ka laiema küsimuse vastutusest. Kui platvormide loogika soosib sisu, mis toob rohkem kaasatust ja tähelepanu, siis jääb küsitavaks, kui palju saab kogu vastutuse panna üksikule kasutajale. Kas kriitilise hindamise koorem peaks olema eelkõige indiviidil või võiks suurem roll olla ka platvormidel endil ja nende reguleerimisel – on küsimus, mis minu jaoks jääb sellest uurimusest kestma.

Minu magistritöö on seotud ka suurema projektiga, mis kannab nime „Tähendusloome sotsiaalmeedias: tervis ja rahvapärane mõtteviis (EKKD-TA32)“. Projekti vastutavaks täitjaks on Maili Pilt Tartu Ülikoolist, mina sattusin projekti enda juhendaja Katrin Tiidenbergi kaudu, kes on üks põhitäitjatest. Projektis uuritakse, kuidas kujuneb tähendusloome sotsiaalmeedias terviseinfoga seotud kogukondades ning millised rollid on seal erinevatel teadmisviisidel ja kogemustel – alates isiklikest ja kogukondlikest kogemustest kuni alternatiivmeditsiini, rahvapäraste arusaamade ja ka vandenõuteooriateni. Samuti pööratakse tähelepanu sellele, kuidas platvormide tehnoloogilised ja sotsiaalsed iseärasused mõjutavad info levikut ja tõlgendamist. Tegemist on esimese projektiga, mille osaks olen saanud, ning see on olnud minu jaoks huvitav võimalus kohtuda ja teha koostööd teiste uurijatega nii Tartust kui ka Tallinnast, kes tegelevad tervisealase tähendusloome uurimisega.

Lõpetuseks mainiksin, et julgen arvata, et minu akadeemiline teekond ei ole magistrikraadi omandamisega veel lõppenud, kuid praegu võtan mõneks ajaks hingetõmbepausi, et doktorantuuri mõtteid rahulikult seedida ja edasisi plaane läbi kaaluda. Hetkel tunnen, et olen leidnud enda kutsumuse haridusvaldkonnas ning soovin mõnda aega keskenduda oma tööle hispaania keele õpetaja ja klassijuhatajana, mida ma praegu südamest naudin. Kõigile, kes kaaluvad nüüdiskultuuri erialale kandideerimist, ütleksin julgustuseks, et see õpe pakub väga palju vabadust ja võimalusi oma huvidest lähtumiseks. Kui sageli tekib küsimus, mida selle erialaga edasi teha, siis minu jaoks peitubki selle suurim väärtus selles, et see ei lukusta sind ühte kindlasse rolli ega kitsasse ametisse. Olen kindel, et õpingute jooksul omandatud teadmised ja oskused on väärtuslikud väga erinevates valdkondades – sõltumata sellest, millise tee keegi pärast lõpetamist valib.
***

Arenda kriitilist mõtlemist ja õpi märkama tähendusi seal, kus teised näevad vaid igapäevaelu. Õpi magistriõppes nüüdiskultuuri Tallinna humanitaarteaduste instituudis. Avaldusi saab esitada SAISi keskkonnas kuni 29. juunini 2026 .