Liha versus taimed: kus on ökoloogiline tasakaalupunkt?

Arutelu skaalal “liha või taimne toit” käib enamasti maitse, välimuse, toiteväärtuse, tervise, harjumuste või eetika teemadel. Need on kõik äärmiselt olulised teemad ja ökoloogiline vaatenurk lisab sinna juurde veel mõned küsimused: kui palju maad, vett ja energiat kulub selleks, et toit jõuaks meie lauale, ning kui palju ruumi - ja millise kvaliteediga - jääb pärast seda ülejäänud elusloodusele. Sellest vaatest ei ole meie menüüs ja igapäevalikutes liha ja taimede vastandamisel suurt mõtet. Sest küsimuseks on hoopis see, kus nende vahel asub tasakaalupunkt.

Toidusüsteem VS planetaarsed piirid

2025. aastal avaldatud ülevaate (Planetary Health Check) järgi on inimkond ületanud seitse planetaarset piiri üheksast (Planetary Boundaries Science, 2025). Ohutust tegutsemisruumist väljas on kliimamuutus, biosfääri terviklikkus, maakasutuse muutus, mageveekasutus, lämmastiku- ja fosforiringe, uudsed saasteained ning esimest korda ka ookeanide hapestumine. Põllumajandus on neist mitmel juhul peamine põhjus ning omab olulist mõju igas kategoorias. Põllumajandus on elurikkuse kao ning lämmastiku- ja fosforiringe häirimise suurim tõukejõud, maakasutuse ja mageveekasutuse muutuste peamine surveallikas ning kliimamuutuse oluline põhjustaja (Campbell jt, 2017).

Aga süüa me tahame ju kõik. Et aru saada meie praeguse toidusüsteemi mõjust, peame lähemalt vaatama selle sisse. Vaadates andmeid, torkab silma just loomakasvatuse roll, mille puhul suur osa selle keskkonnamõjust ei tulene loomadest endist, vaid maast, mida kasutatakse karjamaana ja söödakultuuride kasvatamiseks. See on ala, mille oleme looduselt ära võtnud, mis tähendab seda, et loodust on maailmas sellevõrra vähem.

Kes kaalub rohkem?

Elava planeedi indeksi järgi on jälgitud selgroogsete loomade asurkondade arvukus aastatel 1970–2020 vähenenud keskmiselt 73%, mageveeliikidel 85% ja maismaaliikidel 69% (WWF, 2024). See ei tähenda, et 73% loomadest oleks kadunud: indeks näitab ligi 35 000 asurkonna suhtelise arvukuse muutuse keskmist (Our World in Data, 2024). Suund on siiski ühemõtteline. Elurikkuse kao suurim põhjus maailmas on toidutootmine (Ritchie & Roser, 2024).

Muutust aitab mõista ka biomassi jaotus. Maailma imetajate kogumassist moodustavad kariloomad ja lemmikloomad umbes 59%, inimesed 36% ning kõik metsikud imetajad kokku ligikaudu 5%, millest maismaaimetajate osa on umbes 2% (Ritchie & Spooner, 2025). Kõiki metsikuid maismaaimetajaid kokku jagub keskmiselt umbes kolm kilogrammi iga inimese kohta (Greenspoon jt, 2023).

Eestis on jaotus sarnane. 2024. aasta hinnangu järgi on kariloomade osa imetajate biomassist ligikaudu 57%, inimeste osa 39% ja metsloomade osa umbes 4% (Terasmaa, 2026). Eesti on sinna jõudnud vastupidist teed pidi: maailmas kariloomade biomass alates 1990. aastast kasvas, Eestis aga kahanes see pärast nõukogudeaegse suurtootmise lagunemist umbes kaks kolmandikku. Metsloomade osakaal - ja arvukus - on sellest hoolimata jäänud väikeseks.

Mitmes lüli toiduahelas sa oled?

Ökoloogias kasutatakse rusikareeglina nn kümne protsendi reeglit: toiduahela ühelt tasemelt järgmisele jõuab keskmiselt umbes kümnendik energiast, ülejäänu kulub organismide elutegevusele. Tegelik tõhusus sõltub liigist ja ökosüsteemist, kuid suurusjärk jääb samaks. Kui taimed kasvatatakse loomasöödaks ja inimene sööb looma, lisandub ahelasse üks lüli ning suurem osa taimede poolt seotud energiast inimeseni ei jõua. Mida kõrgemal sa toiduahelas oled, seda suuremat ala on sinu energiavajaduse teenindamiseks vajalike taimede kasvatamiseks tarvis.

See kajastub otseselt maakasutuses. Elamiskõlblikust ehk ligipääsmatute mäestike, liustike ja kõrbeteta maismaast on ligikaudu 46% ehk umbes 48 miljonit km² põllumajandusmaa. Sellest ligi 80% kasutatakse loomakasvatuseks – karjamaana või söödakultuuride kasvatamiseks. Liha, piimatooted ja vesiviljelusest pärit kala annavad samal ajal maailma toidukaloritest 17-18% ja valgust 38% (Ritchie & Roser, 2024). Võrdluseks: kaitsealad koos muude alapõhiste kaitsemeetmetega hõlmavad globaalselt 17,6% maismaast ehk ligikaudu 24 miljonit km² (UNEP-WCMC & IUCN, 2024). Loomakasvatuse all olev maa on seega umbes 1,6 korda suurem kui kogu maailma maismaa kaitsealade võrgustik.

Erinevused on suured ka erinevaid toiduaineid võrreldes. Lihaveisekarjast pärit veiseliha kilogrammi kohta tekib maailma keskmisena ligikaudu 150 kg CO₂-ekvivalenti, kartuli kilogrammi kohta alla poole kilogrammi (Poore & Nemecek, 2018). Veiseliha vee jalajälg on keskmiselt 15 415 liitrit ja kartulil 287 liitrit kilogrammi kohta (Mekonnen & Hoekstra, 2012). Tuleb muidugi rõhutada, et üle 90% veiseliha vee jalajäljest moodustab nn roheline vesi ehk sademevesi, mida kasutavad söödataimed ja karjamaa taimestik (Mekonnen & Hoekstra, 2012). Eestis ei ole seetõttu peamine probleem vee hulk, vaid vee kvaliteet - põllumajanduse mõju meie veestiku seisundile.

Loomad, vesi ja pärandkooslused

Keskkonnaportaali andmetel oli 2024. aastal heas koondseisundis vaid pool Eesti pinnaveekogumitest ning peamiste mõjutajatena nimetatakse põllumajandust ja tööstust. Järvedes on eutrofeerumise ehk toitainetega rikastumise tase kahe viimase aruandlusperioodi võrdluses suurenenud ligikaudu 14% (Keskkonnaagentuur, s.a.). Toitainete liigne jõudmine veekogudesse on üheselt ja suurel määral seotud mineraalväetiste ja sõnniku kasutusega ning seega ka sööda- ja loomakasvatuse mahuga.

Samas ei saa Eestis loomakasvatust käsitleda üksnes koormusena. Puisniidud, loopealsed, ranna- ja luhaniidud on kujunenud sajandite pikkuse karjatamise ja niitmise toel ning nende elurikkus sõltub sellest ka praegu. Ülemaailmselt on umbes kaks kolmandikku karjamaadest sellised, kus põllukultuure kasvatada ei saaks (Ritchie, 2021). Ka veele avaldatav surve on karjatamisel põhinevates süsteemides väiksem: nende sinine (pinna- ja põhjavee tarbimine) ning hall (reostusega seotud) vee jalajälg on väiksem kui jõusöödal põhineval intensiivtootmisel (Mekonnen & Hoekstra, 2012).

Ökoloogilise koormuse määravad seega eelkõige loomakasvatuse maht ja tootmisviis: kui suur osa söödast kasvatatakse põllumaal, kui palju toitaineid jõuab veekogudesse ning kui palju loomseid tooteid tarbitakse.

Kus on tasakaalupunkt?

Kui kujutada ette skaalat, mille ühes otsas on praegune toidusüsteem ja teises täielikult taimne toitumine, on mõlema otspunkti mõju üldjoontes teada. Praegune süsteem on üks peamisi põhjusi, miks mitu planeedi piiri on ületatud (Campbell jt, 2017), ökosüsteemi seisund halvenemas ning kliimamuutus hoogu kogumas. Kui kogu maailm läheks üle taimsele toidule, väheneks põllumajandusmaa vajadus hinnanguliselt 75% (Ritchie, 2021). Realistlikult võttes, siis ühiskondlikult ei ole me selleks lähiajal veel valmis. Aga skaalal on rohkem punkte, mille poole liikuda.

Vahepealsete lahenduste mõju on hinnatud modelleerimisuuringutes. 2020. aastal ajakirjas Nature ilmunud töös (Leclère jt, 2020) analüüsiti nelja maakasutusmudeli ja mitme elurikkusmudeli abil, kas maismaa elurikkuse kahanemist on võimalik pöörata nii, et kasvav rahvastik saab endiselt toidetud. Parima tulemuse andis meetmete kombinatsioon, mis sisaldas:

• kaitsealade laiendamist 40%-ni maismaast ja degradeerunud maa ulatuslikku taastamist;
• saagikuse jätkusuutlikku suurendamist ja põllumajandustoodete kaubanduse tõhustamist;
• toidukao ja -raiskamise vähendamist kogu tarneahelas poole võrra;
• poole loomsete kalorite asendamist taimsetega aastaks 2050 piirkondades, kus loomsete toodete osakaal toidus on suur.

Selle kombinatsiooni korral pöördus elupaikade muutusest mõjutatud elurikkuse trend 2050. aastaks peaaegu kõigis mudelikombinatsioonides langusest tõusule ja üle kahe kolmandiku tulevasest kaost oli võimalik ära hoida. Ainult kaitsealade laiendamisest selleks ei piisanud ning see oleks kergitanud ka toidu hinda. Euroopa, sealhulgas Eesti, kuulub nende piirkondade hulka, kus mudelis loomsete kalorite osakaalu vähendamist eeldati. Uuring hõlmas ainult elupaikade kadu, mistõttu kliimamuutuse mõju tuleb neile tulemustele lisaks arvestada.

Tasakaalupunkt ei asu seega kummaski skaala otsas. Olemasolevad hinnangud paigutavad selle praegusest selgelt taimse toidu poole: seal, kus loomseid kaloreid on toidus ligikaudu poole vähem ning need pärinevad eelkõige süsteemidest, mis ei konkureeri inimtoiduga põllumaa pärast ja hoiavad ühtlasi alal pärandkooslusi. Selle punkti poole liikumine ei sõltu ainult üksikisiku valikutest. Sama palju mõjutavad seda põllumajandustoetuste tingimused, avaliku sektori toiduhanked, koolitoit ja toiduainetööstuse tootearendus.

Ning loomulikult ka ülikoolid, mille rolliks ühiskonnas on olla teerajaja ja teadmiste jagaja.

 

Viited

Campbell, B. M., Beare, D. J., Bennett, E. M., Hall-Spencer, J. M., Ingram, J. S. I., Jaramillo, F., Ortiz, R., Ramankutty, N., Sayer, J. A., & Shindell, D. (2017). Agriculture production as a major driver of the Earth system exceeding planetary boundaries. Ecology and Society, 22(4), artikkel 8. https://doi.org/10.5751/ES-09595-220408

Greenspoon, L., Krieger, E., Sender, R., Rosenberg, Y., Bar-On, Y. M., Moran, U., Antman, T., Meiri, S., Roll, U., Noor, E., & Milo, R. (2023). The global biomass of wild mammals. Proceedings of the National Academy of Sciences, 120(10), artikkel e2204892120. https://doi.org/10.1073/pnas.2204892120

Keskkonnaagentuur. (s.a.). Keskkonnaülevaade – vesi. Keskkonnaportaal. Vaadatud 17. septembril 2026, https://keskkonnaportaal.ee/et/keskkonnaulevaade/keskkonnaulevaade-vesi

Leclère, D., Obersteiner, M., Barrett, M., Butchart, S. H. M., Chaudhary, A., De Palma, A., DeClerck, F. A. J., Di Marco, M., Doelman, J. C., Dürauer, M., Freeman, R., Harfoot, M., Hasegawa, T., Hellweg, S., Hilbers, J. P., Hill, S. L. L., Humpenöder, F., Jennings, N., Krisztin, T., … Young, L. (2020). Bending the curve of terrestrial biodiversity needs an integrated strategy. Nature, 585, 551–556. https://doi.org/10.1038/s41586-020-2705-y

Mekonnen, M. M., & Hoekstra, A. Y. (2012). A global assessment of the water footprint of farm animal products. Ecosystems, 15(3), 401–415. https://doi.org/10.1007/s10021-011-9517-8

Our World in Data. (2024, 10. oktoober). The 2024 Living Planet Index reports a 73% average decline in wildlife populations – what’s changed since the last report? https://ourworldindata.org/2024-living-planet-index

Planetary Boundaries Science. (2025). Planetary health check 2025. Potsdam Institute for Climate Impact Research. https://www.planetaryhealthcheck.org/

Poore, J., & Nemecek, T. (2018). Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. Science, 360(6392), 987–992. https://doi.org/10.1126/science.aaq0216

Ritchie, H. (2021, 4. märts). If the world adopted a plant-based diet, we would reduce global agricultural land use from 4 to 1 billion hectares. Our World in Data. https://ourworldindata.org/land-use-diets

Ritchie, H., & Roser, M. (2024, 16. veebruar). Half of the world’s habitable land is used for agriculture. Our World in Data. https://ourworldindata.org/global-land-for-agriculture

Ritchie, H., & Spooner, F. (2025, 1. detsember). Almost all of the world’s mammal biomass is humans and livestock. Our World in Data. https://ourworldindata.org/wild-mammals-birds-biomass

Terasmaa, J. (2026). Eesti loomade biomass ja arvukus 1990–2024 [Veebirakendus]. https://jaanus.trsm.eu/biomass/

UNEP-WCMC, & IUCN. (2024). Protected planet report 2024. https://digitalreport.protectedplanet.net/

WWF. (2024). Living planet report 2024 – A system in peril. https://www.worldwildlife.org/publications/2024-living-planet-report/