Tiiu Kirsipuu: õpetamine rikastab!

 

Tiiu Kirsipuu tee kunstnikuks ja sedakaudu ka õppejõuks algas varakult. „Ema sõnul joonistasin päris väiksena kodus kõik seinad ja tapeedid täis,“ kõneleb ta. „12-13 aastasena Tartus Laste Kunstikoolis käies hakkasin aru saama, et kõige rohkem meeldib mulle voolida. Sealt alates hakkaski praegune tee end minu jaoks sillutama, tasapisi lahti rulluma.“

See, et kunstiandega neiust saab just skulptor, polnud aga toona veel kindel teadmine, vaid tasahilju tekkiv äratundmine. Samas oli see tee just see õige: nooruses tehtud töid vaadates tõdeb Tiiu Kirsipuu, et skulptor oli temas juba siis täiesti olemas.  „Mulle endale tundub, et elukutsevaliku tegi minu eest saatus, muid valikuid pole ma kunagi kaalunudki,“ nendib ta. „Skulptori loominguline töö on alati olnud suur, põnev ja väga tähtis osa minu elust, küllap sellepärast sel teel siiani käinud olengi.“

Neile, kes samuti kunstniku elukutset kaaluvad, ütleb Tiiu Kirsipuu nii: kui sisemine vajadus luua ja soov kunstnikuks saada püsib kindlana, siis ilmselt on tegemist õige valikuga. Kerge see kõik aga kindlasti pole ja kõhklusi ja kahtlusi saab olema palju. „Selleks, et kunstnikuks saada, tuleb tööd teha rõõmuga ning palju,“ kinnitab ta.

Aastast 2003 on Kirsipuu õpetanud Tallinna Ülikoolis, seda aega loeb ta väga rikastavaks ning arendavaks. „Ilmaasjata ei öelda, et kõige parem viis õppida on teisi õpetada, olen selles täiesti veendunud,“ nendib ta. „Mul on olnud suurepärased kolleegid, kellega koos on olnud rõõm töötada.“

Hea meel ja tiivustav tunne on tal ka president Kersti Kaljulaidilt saadud Valgetähe IV klassi teenetemärgi üle. Teda kui teenetemärgi kavaleri tutvustati nii: "Arvuka ja omanäolise skulptuuriloomingu autor. On esindanud Eestit oma loominguga näitustel üle maailma. Samuti korraldanud mitmeid skulptuurinäitusi ja populariseerinud erinevaid skulptuuri vorme." See töö, aga ka tudengite õpetamine, õnneks jätkub.