Tõsimängude teadur Triinu Jesmin: "Mängimine on loomulik ning mõnus tegevus"
Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate Instituudi tõsimängude teadur ja õppejõud Triinu Jesmin ühendab oma töös psühholoogia ning infoühiskonna tehnoloogiad. Tema teadustöö ja tegevus rahvusvahelistes projektides keskenduvad haridustehnoloogiale, mängupõhisele õppele ja jätkusuutlikkusele, sealhulgas rohelisele IT-le ning keskkonnateadlikkuse edendamisele. Uurimisgrupi SEEMIK asutajaliikmena pakub ta oma mitmekülgse teadustegevusega väärtuslikku panust nii akadeemilises maailmas kui ka laiemas ühiskonnas.
Kui peaksid oma igapäevast teadustööd kirjeldama 7-aastasele lapsele, siis kuidas Sa seda teeksid?
Mina uurin, kuidas teha mänge nii, et neid mängides midagi päriselt õppida. Mängimine on loomulik ja vajalik tegevus ning selle kaudu on võimalik mõnusalt õppida aga seda vaid juhul kui need mängud on hästi tehtud.
Kuidas su tee õpimängude juurde jõudis? Kas armastus mängude või armastus õpetamise vastu oli esikohal?
Hoopiski armastus teaduse vastu oli esikohal, kuigi ka õpetamine ja mängimine on südamelähedased. Soovisin astuda doktorantuuri ja minu taust psühholoogias sobis hästi digitehnoloogiate instituudi õpimängude teemaga.
Kuidas aitavad mängupõhised lähenemised luua õpikeskkonda, kus õppimine pole mitte kohustus, vaid põnev avastusretk?
Mängimine on loomulik ning mõnus tegevus, mida õppimine alati ei pruugi olla. Seega aitavad mängud motiveerida alustama, mitte karta eksimist ning võimaldavad liikuda omas tempos ja isiklikus õpirajas.
Tehnoloogia areneb peadpööritava kiirusega. Kuidas suudad Sina teadlasena hoida kätt pulsil ja tagada, et hariduslikud mängud ei oleks lihtsalt meelelahutus, vaid teaduslikult tõestatud õppevahendid?
Jah, tehnoloogia, eriti TI on sisse sõitnud suurel kiirusel kõikidesse eluvaldkondadesse. Mina püüan, küll ettevaatusega, ka ajaga kaasas käia ning uusi lahendusi katsetada ning tundma õppida. Õpimängudes saab tehisintellektist olla abi erinevatel juhtudel, näiteks õppija oskuste taseme väljaselgitamisel, pakkudes tuge vaid siis, kui mängija on tõesti kinni jäänud või pakkudes juhiseid suunates, mitte ette öeldes, mida teha.
Mis sa arvad, milline näeb välja üks koolitund aastal 2035?
Mina arvan, et mitte väga palju erinev tänasest tunnist. Julgen arvata, et praegune tehnoloogia pealetung tõmbub tagasi, mh ka oma tohutu ressursivajaduse ning ekraanidest küllastumise tõttu. Seega saavad noored koolipingis puhata tehnoloogiast ning keskenduda päris elus suhtlemisele. Ka kodutöid ei ole mõtet ju väga anda, sest see lastakse nagunii mõnel tegelasel ära teha. Mängitakse laua- või kaardimänge, sest need on suurepärased vahendid koostegutsemise õppimiseks.
Kuidas defineerid sina tarka eluviisi ajastul, kus ekraanid ja tehnoloogia meid igal sammul ümbritsevad?
Ma ütleksin, et see on tasakaal - ekraani ja aknast välja vaatamise vahel, pidevalt kättesaadaval olemise ja molutamise vahel, koos ja üksiolemise vahel, istumise ja kõndimise vahel. Need, kes oskavad leida nende vastandlike olemiste vahel edasiviivat tasakaalu, on kahtlemata targad inimesed ja selle tulemusena see tarkus kasvab veelgi.
Mis valikud oled sa ise elus teinud, et elada targalt?
Mina elan põhimõtte: "vähem on rohkem" järgi. Püüan tarbida vähem ja kasvatada rohkem, rähelda vähem ja märgata rohkem, nautida igapäevaseid lihtsaid asju, mitte jahtida suurustlevaid asju.
Kuidas sa oma elu rikastad ning teadustöö tegemisest puhkad?
Mul on väga rikas elu: oma aed, kanad ja mets, erinevad loomad, kes vajavad abikätt. Võimalused oma kätega teha endale, olgu see siis söök või ehitamine. Inimesed minu ümber, kellega arutada elu üle ning vahel teatris või kontserdil käia. Mängud, ristsõnad, pusled ja raamatud. Võimalused mööda Eestit ringi kolada ja uusi, põnevaid paiku avastada. Mis, sa hing, rohkem oskad tahta!