Teadusprorektor Katrin Niglase kõne prorektorite tänuvastuvõtul

Kallid kolleegid, silmapaistvad teadlased ja loomeinimesed, tegusad teaduse populariseerijad ja teadustöö tulemuste ühiskonna eri valdkondadesse siirdajad ning kõik Tallinna Ülikooli teadus- ja loometöö edule kaasa aitajad!

Kui ma mööduval akadeemilisel aastal konverentsidel ja teadusvõrgustike koosolekutel mainisin, et kohe-kohe saab mul täis 15 aastat Tallinna Ülikooli teadusprorektorina, järgnes sellele sageli üsna kaastundlik reaktsioon: „Ohh, see on küll pikk aeg niisugusel positsioonil töötada!“ Ega ma vastu vaidlema hakanud, sest endalegi tundub, et 15 aastat on objektiivselt päris pikk aeg. Aga teisest küljest on aeg justkui lennanud! Kui ma 2011. aastal Tiit Landi kutsel rektoraadiga liitusin, mõtlesin siiralt, et teen kolm aastat kõvasti tööd, viin ülikooli teaduskorraldusega asjad joonele ja saan siis hakata samm-sammult rohkem aega oma akadeemilise töö jaoks näpistama. Nüüd, kui 15 aastat täis, on prorektori töölaud endiselt nii tihedalt toimetustest pungil, et ma ei ole jõudnud kabinetis raamatuidki kokku pakkida, et nendega järgmisel nädalal tagasi teaduspõllule suunduda.

See ei ole aga öeldud kurtmiseks. Vastupidi – need aastad on olnud tõeliselt põnevad ning toonud kaasa sületäite viisi uhkust ja rõõmu. Uhkust selle üle, kui kiiresti oleme arenenud tõsiseltvõetavaks teadusülikooliks, millel on pakkuda ka kõrgel tasemel loomingulisi saavutusi. Ja rõõmu selle üle, kui toredate kolleegidega on mul olnud võimalus seda teed käia. Ma ei ole kordagi kahelnud, et oodatud ja ootamatud väljakutsed võiksid takistada meil ülikooliperena seadmast aina uusi ja kõrgemaid sihte ning liikuda nende poole sageli isegi üle ootuste edukalt.

See traditsiooniline kevadine tänuvastuvõtt on minu jaoks sel aastal eriline, kuid sõnum on ikka sama: soovin teid kõiki siiralt ja südamest tänada ning tunnustada panuse eest, mille olete andnud meie ülikooli teaduse, teadmussiirde ja loometegevuse arendamisse ja sellesse, et nende tegevuste viljad oleks arvukad ning meid tuntaks ja leitaks nende hea kvaliteedi järgi ka väljaspool oma ülikooli nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Ma ei väida, et Tallinna Ülikool on jõudnud päris tippude tippu, aga oleme kindlalt ülesmäge teel. Mulle tundub, et meie traditsioon kord aastas koos ülikooli sümboolset saavutuste mäge kullata on hea metafoor ja kinnitus meie ambitsioonikatele püüdlustele. Kes ülikooli hoovis ringi vaatab, näeb, et mäel jagub veel ruumi paljudele kuldselt säravatele saavutustele. Usun, et ka uus rektoraat peab oluliseks seda traditsiooni ühel või teisel moel jätkata!

Oleme rektoraadiga pannud mõned viimast viit aastat kokkuvõtvad mõtted kirja ülikooli tegevusaruandesse, aga tänast tervituskõnet kirjutama hakates otsisin põnevusega üles mõned arvnäitajad 15 aasta tagusest ajast.

Kõige suurema hüppe oleme teinud TAL projektirahastuses: 2011. aasta seitsmest miljonist eurost on saanud peaaegu 17 miljonit. Sealhulgas on Euroopa Liidu projektide rahastus kasvanud ühelt miljonilt 3,5 miljoni piirimaile ning äsja lisandunud suure mahuga kõrgetasemelised projektid kasvatavad seda järgmistel aastatel kindlasti veelgi.

Jah, projektipõhisel teadusel on omad varjuküljed, kuid mul on väga hea meel, et oleme suutnud selles näha mitte takistust, vaid võimalust, ning seda võimalust edukalt kasutanud.

Samas tuletan meelde, et meie teaduse baasfinantseerimine, mis eelmisel aastal sai uue seaduse jõustumisel teadus- ja arendustegevuse toetuse nime, on kasvanud 15 aastaga 10-kordseks (ligikaudu 470 tuhandelt eurolt 4,7 miljonini). Selle muutuse saavutamine on Eesti teaduspoliitikas olnud meie ühine pingutus ja aidanud muuta teadlaskarjääri tunduvalt stabiilsemaks.

Kõrgetasemeliste publikatsioonide arv on olnud stabiilne ja liikunud kerges tõusujoones. Kvantiteedist olulisem on aga see, et meie publikatsioonide nähtavus ja mõju, mida mõõdetakse eelkõige viidatavuse abil, on jõudsalt kasvanud. Kui meenutan 2011. aastat, siis viidatavusest me veel kuigi palju ei mõelnud, rääkimata selle seadmisest üheks oluliseks mõõdikuks.

Doktoriõpe on olnud pidevas arengus. Kui enne 2011. aastat kaitsti aastas 14 doktoritööd, siis nüüdseks oleme jõudnud aastas keskmiselt 24 kaitsmiseni. Nelja aasta tagune üleminek nooremteadurite süsteemile alles hakkab vilja kandma ning on juba näha, et võime sel aastal senise rekordi, milleks on 27 kaitsmist, purustada.

Kõike väärtuslikku ei saa loomulikult mõõta ainult võtmenäitajatega. Vähemalt sama märgilised on olnud näiteks esimeste akadeemikute valimine meie teadlaste seast ning meie inimeste kuulumine mitme laulu- ja tantsupeo eestvedajate hulka. Meie teadlased ja loomeinimesed on nende aastate jooksul saanud lugematu hulga rahvusvahelisi ja riiklikke tunnustusi auhindade, preemiate, teenetemärkide, aunimetuste ja stipendiumite näol. Perioodi sisse mahub viis järjestikust aastat, mil nii sotsiaal- kui ka humanitaarteadustes pälvisid meie teadlased viiest riiklikust teaduspreemiast neli. Eks ka tudengi Oskari võit ning meie kultuurikollektiivide arvukad auhinnad rahvusvahelistel festivalidel on tekitanud rõõmsat elevust ja uhkustunnet. Uuelaadseid kogemusi ja põnevust on toonud koostöö ettevõtlusmaailmaga, kus oleme EXU tiimi toel välja töötanud hulga teaduspõhiseid tooteid ja teenuseid. Rohkelt kiidusõnu on pälvinud meie konverentsikeskuse ja kirjastuse tegevus, aga oma olulise panuse on andnud ka kõik teised ülikooli mälu- ja tugiüksused.

Kallid kolleegid – ma võiksin nende 15 koos ülesmäge käidud aasta ja teel saavutatu kohta pidada terve semestri pikkuse loenguseeria, aga täna ütlen lõpetuseks lihtsalt südamest:

• aitäh kõigile teadlastele, kes on andnud oma olulise panuse meie teaduse ja teadmussiirde edendamisse;

• aitäh kõigile loomeinimestele, kes aitavad meil paremini mõista maailmas toimuvat emotsionaalsest vaatenurgast ja ehk hinnata uue pilguga ka enese rolli selles;
• aitäh kõigile juhendajatele ning meie õppe teaduspõhisuse eest seisjatele;
• aitäh ka kõigile neile, kes täidavad ülikoolis teadus- ja loometööga seotud toetavaid ülesandeid – ilma teie toeta oleksime abitud ja kindlasti mitte nii edukad!

Tänan teid kõiki, et olete aidanud jätta Tallinna Ülikoolist võib-olla küll pisikese, aga siiski kuldselt särava jälje teaduse, hariduse ja kultuuri radadele!