Digiblogi

Mängud on süsteemid, mis aitavad õppida

Kliima- ja loodusteadmised koosnevad omavahel seotud protsessidest. Nende mõistmiseks ei piisa üksikute faktide teadmisest: tuleb märgata ka seda, kuidas üks osa mõjutab teist. Mängud ise on olemuslikult süsteemid ning seetõttu pakuvad need loomulikku võimalust süsteemmõtlemist kogeda ja harjutada.

Triinu Jesmin SHINE

Kuidas mõjutab ühe osa muutumine tervikut? Looduses ei toimu nähtused eraldi: vee-, süsiniku- ja lämmastikuringe, elusorganismid ja nende elukeskkond mõjutavad üksteist. Süsteemmõtlemine aitab näha üksikute nähtuste taga suhteid, muutusi ajas ja tagajärgi, mis ei pruugi ilmneda kohe. See on viis küsida, kuidas tervik toimib ja mis seda ajas muudab.

Koolis õpime maailma sageli osade kaupa tundma. Jagame teadmised aineteks ja teemadeks, et keerulisest oleks võimalik rääkida ja seda uurida. Selline jaotus on vajalik, kuid maailm ise ei järgi õppeainete piire. Järv ei ole ainult veekogu, mets ei ole ainult puude kogum ning kliimamuutus ei ole üksnes atmosfääris toimuv nähtus. Nende mõistmine nõuab eri teadmiste kokkuviimist ning arusaamist sellest, kuidas üks protsess võib teist võimendada, pidurdada või ootamatult ümber suunata.

Süsteemmõtlemine on oluline ka sellepärast, et inimeste valikud sünnivad süsteemide sees ja muudavad neid. Üksiku sammu mõju võib olla väike, kuid kordudes või teiste muutustega koos võivad tagajärjed kuhjuda. Vahel lahendab näiliselt lihtne vastus ühe probleemi, kuid nihutab selle teise kohta või tekitab uue. Süsteemne vaade ei anna alati kiiret ja kindlat lahendust. See aitab märgata, milliseid küsimusi tasub küsida, kellele või millele mingi muutus mõjub ning millised tagajärjed võivad ilmneda hiljem.

Süsteemmõtlemist pole aga lihtne õppida ega õpetada. Seosed võivad olla nähtamatud, põhjus ja tagajärg ajas teineteisest kaugel ning terviku käitumine ei pruugi olla osade omaduste lihtne summa. Õpilane võib teada, et kasvuhoonegaasid mõjutavad kliimat või et organismid sõltuvad oma elukeskkonnast, kuid tal võib olla keeruline kujutleda, kuidas need seosed koos toimivad. Mõistmine süveneb, kui üksikteadmiste kõrvale tuleb võimalus vaadata protsessi, küsida „mis muutub, kui …?“ ja jälgida, kuhu muutus edasi kandub.

Siin tulevad mängud appi. Mäng ise on süsteem: sellel on reeglid, osad, eesmärgid ja tagasiside. Mängija tegevus muudab mängu käiku ning selle mõju ilmneb järgmistes olukordades. Mängides saab õpilane katsetada, kuidas ühe osa muutmine mõjutab teisi, kogeda ootamatuid tagajärgi ja vajadusel oma esialgset arusaama korrigeerida. Mäng loob väikese mudeli, milles seosed saavad nähtavaks ja mille toimimist saab koos uurida.

Iga mängumudel jätab midagi välja, ükski mäng ei ole päris maailm ise vaid lihtsustatud süsteem. Seepärast tasub märgata, milliseid seoseid mäng esile tõstab ja mida ta lihtsustab. Mäng annab ühise kogemuse ja mõisted, mille najal päris maailma üle arutleda. Nii võib küsimusest „kes teab õiget vastust?“ saada küsimus „kuidas see süsteem toimib ja mida me veel ei märka?“.

SHINE’i tõsimäng on üks selline võimalus. See on loodud 8–16-aastaste õppijate jaoks ning käsitleb looduslikke aineringeid ja kliimaga seotud protsesse. Projekti eesmärk oli tuua süsteemmõtlemine loodusteaduste õppesse ning toetada õpetajaid mängu ja didaktilise tööriistakomplektiga. Mängu saab kasutada veebis või paberil. Mängu leiab siit ning eestikeelsed õpetajamaterjalid projekti lehelt.

Mängu ja materjalide kujundamisel osalesid ka Eesti õpetajad. Enne rahvusvahelist õpetajaseminari katsetasid õpetajad mängu Kiili Gümnaasiumis ja Oru põhikoolis ning andsid tagasisidet mängu, õpilaste kaasatuse ja tehnilise toimimise kohta. Seminaril said õpetajad koolitust mängu kasutamiseks ja süsteemmõtlemise lõimimiseks õppetöösse. Tallinna Ülikoolist osalesid projektis ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa, tõsimängude teadur Triinu Jesmin ja teadusprojektide assistent Maris Morel.

Süsteemmõtlemise õpetamine tähendab harjutamist, kuidas näha osi ja suhteid korraga, arvestada muutuste tagajärgedega ning mõista, et ka meie ise kuulume süsteemidesse, mida uurime ja kujundame. Mäng ei lahenda seda ülesannet üksi, kuid annab õpilastele võimaluse uurida, kuidas süsteemi sees tegutseda ja selle toimimist kogeda.