Filosoofia tudeng: eriala muudab positiivselt su mõtlemist ja käitumist

 

Miks tulid eriala õppima?

Tahtsin esialgu eesti keelt ja kirjandust õppima minna, teised erialad ei olnud isegi valikus. Mõtlesin, et kui sellele erialale sisse ei saa, siis võtan vaheaasta ja proovin järgmisel aastal uuesti. Nii tagavara mõttes ikkagi otsustasin erinevate erialadega tutvuda ja jäin mitmel korral millegipärast filosoofia eriala peale pidama. Ma ei olnud läbi lugenud ühtegi filosoofiat puudutavat kirjandust ega olnud kunagi osanud selle eriala peale mõelda, aga kui kodulehel selle kirjeldust lugesin, siis tundsin ennast ära. Ma ei ole kunagi arvanud, et on rangelt õiged ja valed seisukohad.

Mind huvitab teiste arvamus, samuti moraal, see miks inimesed midagi arvavad, mõtlevad ja teevad ning milline mõju on sellel nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Ma ei olnud leidnud sarnase mõtteviisiga inimesi ega neid, kes tahaksid selliste teemade üle arutleda. Mulle oli gümnaasiumist saadik tohutult meeldinud tekste analüüsida ja soovisin midagi sarnast edaspidigi teha. Filosoofia tundus miski, mis võis seda kõike pakkuda. Kui läksin vastuvõtu vestlusele üsna ebakindlalt, just nimelt oma puudulike teadmiste tõttu, siis pärast vestlust kõndisin minema märksa selgema ja kindlama tundega. Seesama tunne kallutas mind varasemast enam filosoofia poole, eriti kuna sellist kogemust mul seoses eesti keele ja kirjanduse erialaga ei tekkinud.

Kuidas eriala meeldib?

Mulle väga meeldib. Esimesel aastal tajusin eriti tugevalt, et mu moraalne pool oli pidevas arengus, et ehitasin järjepidevalt erinevate mõtlejate abiga ettekujutust “õigest” ja “valest”, vooruslikust ja pahelisest. Kui mõni mõtleja arvas eelnevale midagi vastupidist ja uut, siis tuli tekkinud arusaamad üle ja ümber mõelda ning koos sellega mu enda tõekspidamised. Teisel aastal, mille ma just lõpetasin, tekkis hetkeks kahtlus, et kas filosoofia ikka on minu jaoks. Kuid siis sain aru, kui tohutult see mu mõtlemist on muutnud, mis on omakorda mu teguviise mõjutanud. Taipasin, et varasemalt kogetud tohutu areng pole kuhugi kadunud, see on lihtsalt harjumuspärasemaks muutunud, ja tunne, et teen midagi õigesti tekkis uuesti.

Muljeta enda koolipäevast lähemalt.

Mis puudutab puhtalt filosoofia eriala, siis on koolipäevad mingis mõttes üsna sarnased. Iga filosoofia aine põhineb seminaridel, kus arutatakse loetu ja analüüsitu üle, teinekord kes teab mille üle, mis kuidagi läbi teksti teemaks tuleb. Konkreetset koolipäeva välja tuua ei oska, pigem räägiksin sellest, mida üleüldiselt olen koolipäevadest kaasa võtnud. Ühelt poolt on lahe erinevaid arvamusi kuulda, sest see laiendab silmaringi kui ka treenib tolerantsust. Praktiliselt igas seminaris kuulen mõnda arvamust, mis minu omaga ei ühti. Teinekord võib tuline diskussioon raskelt mõjuda, sest sellest koorub välja keeruline ja valus tõde, millega koos tuleb koju jalutada. Siis õhtulgi mõtlen veel meeleheitlikult, kui kole ja rõve see maailm on ning kuidas midagi ei anna parandada. Aga ainult läbi teadmiste saan teadlikumalt tegutseda ja vähemalt proovida kannatusi maailmas vähendada. Seega on säärane meeleheide ja valu paratamatu ning võib olla tegutsemiseks isegi vajalik.

Mida soovitaksid neile, kes kaaluvad tulla õppima filosoofiat, kuid pole veel päris kindlad?

Kuna seoses filosoofia õpingutega küsitakse minult kõige rohkem seda, et kuidas ma selle abil raha hakkan teenima, siis tulevastel (filosoofia) tudengitel soovitaksin mitte lasta sellel küsimusel oma karjäärivalikuid mõjutada. Mina ja mu lähedased-tuttavad oleme leidnud endale töökoha või -otsa, mis meid huvitab ja tõsimeeli paelub ning teinud seda ilma kõrghariduse abita. Keskharidusega inimene leiab endale töökoha, sellepärast ei peaks muretsema. Lisaks ei ole raha kõige olulisem, see katab ainult füsioloogilised vajadused ning seetõttu soovitaksin ma millegi kõrgema poole pürgida.

Uuri eriala kohta rohkem