Filmi- ja meediablogi

BFMis said kokku kunstivaldkondade magistrandid seitsmest kõrgkoolist

Erasmus+ BIP (Blended Intensive Programme) tõi 15.-23. oktoobril Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti kokku kunstierialade magistrandid neljast riigist – Eestist, Lätist, Leedust ja Itaaliast. Programm uuris interdistsiplinaarsust – milline näeb välja koostöö ja autori isiklik looming, kui tuua kokku koreograafia, heli, audiovisuaalne kunst, valguskujundus, stsenograafia ning teised loomingulised praktikad.

bip

BIPi programmi „Interdistsiplinaarne keha” vältel oli osalejatel võimalus katsetada ja tundma õppida erinevaid meediume ning avastada oma loomingulisust. Suur rõhk oli ka koostööl ja uute kontaktide loomisel. Lisaks Tallinna Ülikooli BFMi koreograafia magistriõppekavale olid esindatud Läti Kultuuriakadeemia, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia, Itaalia Riiklik Tantsuakadeemia, Saint Louisi Muusikakolledž, RUFA – Rooma Kaunite Kunstide Ülikool ja ISIA – Rooma Kõrgem Disainiinstituut.

Programm algas erinevate praktikate ja meediumitega katsetamise ning seeläbi üksteise tundmaõppimisega. Protsessi käigus kujunes viis loomingulist gruppi, millest igaüks lõi programmi lõpuks ligikaudu 15-minutilise lühitöö, mida esitleti ka publikule.

1. The Self Unseen – Katrina Stepina (Läti), Anita Kurõljova (Eesti), Elmyra Ragimova (Leedu), Marko Reitalu (Eesti), Noah Bettio Gagnor (Itaalia)

2. Our „BIP” – Milda Valaitytė (Leedu), Cecilia Falcone (Itaalia), Giada Magnaghi (Itaalia), Helina Reinjärv (Eesti), Lelde Beate (Läti)

3. The Unknown Box – Alisia Laneselli (Itaalia), Sebastiano Vaselli (Itaalia), Aretas Piaseckas (Läti), Maria Schotter (Eesti), Alice Fincato (Itaalia)

4. Searching for Connection – Elina Mellov (Eesti), Živilė Virkutytė (Leedu), Sofia Perrone (Itaalia), Martins Emils Arzanovskis (Läti)

5. Welcome to the Garden – Elina Stolerova (Läti), Agnė Auželytė (Leedu), Olga Privis (Eesti), Lorenzo Nicoletti (Itaalia)

Helina Reinjärv, koreograafia magistrant

Erasmus+ pakkus meile uusi ideid ja inspiratsiooni ning avas uusi uksi meie isiklikus loomingus. See toetas enese kui artisti mõistmist ja mõtestamist ning aitas oma visiooni selgemaks mõelda. Kõige praktilisem näide on meie lõputöö lavastus, mis hetkel on veel nagu väike seeme, mis on just mulda pandud. Saime praktilisi tööriistu, millega seda seemet väetada ja toetada, et sellest kasvaks elujõuline taim. Kristjan Suitsu valgusekujunduse töötuba oli minu jaoks lavastusprotsessi vaatenurgast ehk isegi kõige toetavam ja toitvam. See andis palju selgema ettekujutuse, millal ja kuidas alustada koostööd valguskunstnikuga, ning inspireeris valguslahenduste osas.

BIPi alustades ei osanud ma ette ennustada meie kui grupi segunemist ja ühtesulamist. Ma võin öelda, et tegemist oli väga südamliku energiavahetusega, kultuuride segunemise ning üksteise toetamise ja märkamisega. Inspireeriv oli näha, kuidas disainitudengid olid avatud liikumisele, kuidas kõik tekitasid üksteisele ruumi, et lihtsalt turvaliselt katsetada. See jagatud kogemus liitis ja sidus meid viisil, mis ilmselt jääb meiega väga pikaks ajaks. Kui me uuesti kohtume, siis ikka sõpradena.

BIP tõi inimesi kokku nii inimlikul, kultuurilisel kui ka professionaalsel tasandil. Programm ise oli väga intensiivne ja saime palju informatsiooni. Alustasime Külli Roosna ja Kenneth Flaki liikumistöötubadega, mis olid väga tore viis meid kui gruppi kokku tuua. Ma ise arvan, et need töötoad oleksid võinud olla veidi lühemad, just algus oleks võinud olla natukene õhulisem, et kiiremini üksteist tundma õppida. Aga Külli ja Kennethi mängulisus toetas kindlasti meie kui grupi liitumist.

Isiklikud pärlid olid Margarita Flore hääletöötuba, mis oli virgastav ja inspireeriv, ning Alissa Šnaideri, Rūta Ronja Pakalne ja Cinzia Capparelli töötoad, mis minu jaoks kuidagi omavahel väga interdistsiplinaarselt ja toetavalt toimisid. Kõik nad innustasid mõtlema rohkem teiste meediumide kaudu, kuid samas toetasid ka tantsu.

Minu grupi tööks oli „Our BIP”, mis oli eelkõige kureeritud refleksioon meie BIPi kogemusest. Kasutasime videot, liikumist, häält, sõna ja muusikat ning kureerisime galerii, mille jaoks lõime ise veel meistriteoseid samas tehnikas, mida õppisime Cinzia töötoas. Koostöö algas natukene konarlikult, aga hetkel, mil kõik üksteist usaldasid ja lubasid endal vooluga kaasa minna, loksus kõik paika. Usun, et see kogemus tõi meid üksteisele lähemale nii artistide kui ka inimestena. Ma tunnen, et suurim õppetund meile kõigile oligi pinge maha võtta ja lubada endal lihtsalt mänguline olla.

Tunnen, et kohtasin palju tõesti toredaid ja südamlikke inimesi, kellega jõudsin ootamatult lähedaseks saada. Programmi viimase hommiku liikumissessiooni lõpetuseks nutsin koos oma itaallastega endalegi ootamatult. See hetk näitas, kui sügav selline energia- ja kogemustevahetus tegelikult oli. Inspiratsioon tuli nii töötubadest kui ka vestlustest kaasBIPilastega. Vaatan tagasi ja näen seda perioodi väga inspireeriva, edasiviiva ja südantsoojendavana.

Marko Reitalu, koreograafia magistrant

Ma kirjeldaksin BIPi järgmise metafoori kaudu: Oksana Tralla-Anger kui programmi kokkupanija viskas meie (tudengite) pihta hulga erinevaid takjaid (erinevaid mentoreid oma praktikatega). See, millised takjad meile külge jäid ja millised maha kukkusid, oli igaühe puhul erinev. Seetõttu tunnen, et BIPi tegelik mõju avaldub tudengite jaoks alles mõne aja pärast, sest programm oli väga mahukas ning protsessi kestel ei olnud piisavalt aega selle sügavamaks analüüsimiseks.

Samas oli ka see üks BIPi eesmärkidest – visata meid pea ees vette ja anda meile võimalus ise leida viis, kuidas tagasi maa peale jõuda. Väga teadlikult kasutas seda lähenemist Rūta Ronja Pakalne, kes püstitas ülesande nii, et meil ei olnud võimalust enne tegutsema asumist toimuvat analüüsida, vaid pidime usaldama oma esimest vaistu.

Intensiivprogrammi põhiteemat uurides ja katsetades kujunes arusaam, et teiste distsipliinide mõistmiseks tuleb aru saada, kuidas need toimivad, kuid see ei tähenda, et peaksime ise kõike oskama. Selleks ongi olemas eri valdkondade professionaalid, kes tunnevad oma eriala läbi ja lõhki. BIPi käigus kujunenud põhimõtteks sai arusaam, et interdistsiplinaarsuse edukaks rakendamiseks tuleb anda protsessile aega ning osata omavahel suhelda. Seega ei pea mina tantsijana oskama kaamerat kasutada, kuid pean oskama suhelda teise valdkonna esindajaga nii, et tema mõistaks mind ja mina teda.

Erasmus+ BIPi „Interdisciplinary Body” projekti üks esialgu vähem märgatavaid väärtusi on võimalus luua tutvusi rahvusvahelisel kultuurimaastikul. Itaalia tudengite rolli vähendamata – nemad esindasid lisaks tantsule kõige rohkem ka teisi valdkondi –, oli minu jaoks siiski olulisem tutvuda teiste Balti riikide tantsijatega. Seda seetõttu, et Balti riigid paiknevad ülejäänud Euroopaga võrreldes justkui omaette saarekesel. Seetõttu on meie kolme riigi omavaheline koostöö eriti oluline, et ka ülejäänud Euroopa meid kultuuriliselt märkaks.

Esipilt: Eva Kram

Galerii