TLÜ ELU projektis arendati Kultuuriranitsa digiplatvormi prototüüpi
Tallinna Ülikooli ELU projektis „Kultuuriharidusele ligipääsetavuse ja kaasamise parendamine läbi uute digitehnoloogiate“ uuriti, kuidas muuta kultuuriharidus õpetajatele, õppijatele ja kultuuriasutustele paremini kättesaadavaks. Projekti partneriks oli Kultuuriministeerium, kellega koostöös töötati välja Kultuuriranitsa digitaalse portaali prototüüp.
Projekti juhendasid Tallinna Ülikooli infoteaduse lektor Merle Laurits ning Haridusteaduste instituudi mitteformaalhariduse professor Kai Pata. Projekti keskmes oli küsimus, kuidas uued digitehnoloogiad saavad toetada kultuurihariduse ligipääsetavust, kaasamist ja koolide koostööd kultuuriasutustega.
Kultuuriranits on oluline toetusmeede, mis aitab koolidel pakkuda õpilastele kultuurikogemusi ning siduda neid õppekava eesmärkidega. Projekti lähtekohaks oli probleem, et kultuurihariduslikud võimalused on Eestis küll mitmekesised, kuid nende leidmine, võrdlemine ja broneerimine on sageli ajamahukas. Info paikneb eri veebilehtedel, programmide seos õppekava ja õpiväljunditega ei ole alati nähtav ning õpetajatel puudub ühtne tööriist, mis toetaks kultuurikülastuste planeerimist.
ELU projektis osales 23 üliõpilast kaheksalt erialalt, sealhulgas informaatika, klassiõpetaja, alushariduse, eripedagoogika, sotsiaaltöö, psühholoogia, pedagoogika ja riigiteaduste tudengid. Erialadeülene koostöö võimaldas käsitleda Kultuuriranitsa arendust nii haridusliku, sotsiaalse, tehnoloogilise kui ka kasutajakogemuse vaatenurgast.
Projektis jagunes töö nelja rühma vahel. Üks rühm keskendus kultuuriasutuste ja muuseumide kogemustele ning ootustele, teine õpetajate vajadustele ja ligipääsetavuse küsimustele. Kolmas rühm analüüsis olemasolevaid portaale, tehnilisi nõudeid, kasutajateekondi ja persoonasid. Neljas rühm töötas välja ärianalüüsi ning Kultuuriranitsa digitaalse portaali prototüübi.
Uuringute käigus koguti andmeid nii õpetajatelt kui kultuuri- ja haridusasutustelt. Õpetajate küsitluses osales 48 õpetajat erinevatest kooliastmetest ja Eesti piirkondadest. Tulemused näitasid, et õpetajate huvi kultuurihariduse vastu on olemas, kuid kasutamist piiravad info killustatus, ajapuudus, logistilised takistused, vähene metoodiline tugi ning ebaselge seos õppekava ja õpiväljunditega. Eraldi tõstatus ka ligipääsetavuse küsimus: õpetajad vajavad rohkem infot selle kohta, kuidas kultuuriprogrammid sobivad erinevate vajadustega õppijatele.
Kultuuriasutuste ja muuseumide küsitluses osales 26 asutust üle Eesti. Vastanutest 23 olid muuseumid, lisaks osales üks teaduskeskus, üks loomaaed ja üks elamuskeskus. Muuseumide seas olid esindatud eri profiiliga asutused, sealhulgas ajaloo-, kunsti-, teadus- ja erimuuseumid, nii suuremad riiklikud muuseumid kui ka väiksemad kohalikud muuseumid. Uuringust selgus, et kultuuriasutused näevad digiplatvormis võimalust suurendada oma haridusprogrammide nähtavust, lihtsustada koostööd koolidega ning saada paremat tagasisidet programmide kasutamise ja mõju kohta. Samas vajavad ka kultuuriasutused lihtsat ja kasutajasõbralikku lahendust, mille kaudu programme lisada, hallata ja õpetajatele arusaadavalt esitleda.
Uuringute põhjal jõuti järelduseni, et Kultuuriranitsa digiplatvorm ei peaks olema ainult programmide andmebaas. See peaks olema õpetaja tööprotsessi toetav hariduslik tööriist, mis aitab leida sobivaid programme vanuseastme, ainevaldkonna, teema, piirkonna, õpiväljundite ja ligipääsetavuse alusel. Samuti peaks platvorm toetama kultuuriasutusi programmide haldamisel, broneeringute korraldamisel, tagasiside kogumisel ja oma tegevuste nähtavaks tegemisel.
Prototüübi loomisel arvestati nii õpetajate kui kultuuriasutuste vajadustega. Kavandatud lahenduse olulisteks funktsioonideks kujunesid otsing ja filtreerimine, programmide õppekavaga sidumine, broneerimissüsteem, ligipääsetavuse info, metoodilised lisamaterjalid, tagasiside andmise võimalus, teavitused ning kasutajasõbralik haldusvaade kultuuriasutustele. Samuti arutati tehisintellekti kasutusvõimalusi, näiteks soovitussüsteeme, mis aitaksid õpetajatel kiiremini leida klassile, ainele ja õpieesmärkidele sobivaid kultuuriprogramme.
Projekti tulemusena valmis Kultuuriranitsa digiplatvormi kontseptuaalne ja visuaalne prototüüp koos kasutajateekondade, funktsionaalsete nõuete ja ärianalüüsi sisendiga. Lahendus toetab eesmärki muuta kultuuriharidus süsteemsemaks, ligipääsetavamaks ja paremini õppetööga seotuks.
ELU projekt näitas, et kultuurihariduse arendamine vajab erinevate osapoolte koostööd. Õpetajad vajavad kiiret ja selget tööriista, mis aitab kultuurikogemusi õppetööga siduda. Kultuuriasutused vajavad nähtavust ja lihtsat võimalust oma programme hallata. Riiklikul tasandil aitab ühtne digiplatvorm vähendada info killustatust ning toetada võrdsemat ligipääsu kultuuriharidusele üle Eesti.
Projekti laiem väärtus seisneb selles, et see ühendab kultuuripoliitika, haridusinnovatsiooni ja digitehnoloogia praktiliseks lahenduseks. Kultuuriranitsa digiplatvormi prototüüp pakub edasiseks arenduseks tugeva lähtekoha, kuidas tuua kultuurikogemus igale õppijale lähemale ning muuta kultuuriasutused veelgi tugevamaks partneriks koolidele. Projekt näitab, kuidas ülikool saab olla oma teadus- ja rakendusuuringutega vastutustundlik partner avalikule sektorile, pakkudes sisulist tuge infosüsteemide uuendamisel, kasutajakesksel arendamisel ja avalike teenuste kaasajastamisel.
Projekti idee autor: Merle Laurits (MA, Information Science)