Antiikajalugu, arheoloogia ja uued kogemused: Martini Erasmus+ semester Toruńis

Kultuuriteaduste eriala lõpuaastal otsustasin enne viimast semestrit pikendada oma bakalaureuseõpinguid mõnes teises ülikoolis vahetustudengina Erasmus+ programmi raames. Valiku sihtkoha osas tegin peamiselt ainekursuste valiku põhjal, lisatingimuseks seejuures, et õpetatavad ained oleksid inglise keeles. Otsisin kooli, kus õpetataks antiikajaloo ja -kultuuriga seonduvat ning minu huvidega kattus kõige enam Mikołaj Koperniku Ülikool (NCU). Kool asub suhteliselt väikeses Poola linnas Toruńis, Wisła jõe ääres. Kuigi mul suuremad eelteadmised ja huvi riigi kohta eelnevalt puudusid, tundus Poola oma madala elukalliduse, ent lääneliku ja tuttava kultuuriruumiga üsnagi loogiline valik.

Vastuvõtval ülikoolil on palju kogemusi saabuvate Erasmuse tudengitega, keda igal semestril tundub olevat umbes saja ringis ning vähemalt eelmisel semestril oli neid mitmekümnest eri riigist. Semestri eelnädalal korralaldatakse lisaks arvukatele infotundidele ja ühistele ettevõtmistele ning töötubadele ka õpitubasid kultuuriliste erinevuste mõistmiseks ja potentsiaalsete kohanemisraskustega toime tulemiseks. Ütleksin, et Eestist tulnud inimesel on Poolas üsna kerge kultuuriliselt ja olmeliselt orienteeruda – inimesed ja nende suhtlusstiilid on siinsetega üsnagi sarnased ning toidupoes on enamasti kõik kaubad tuttavad, kuigi märkimisväärselt odavamad. Kuigi ma ise poola keele õppimiseni ei jõudnud, siis selleks on võimalus Tallinna Ülikoolis ja ka NCU pakub Erasmuse tudengitele kaks korda nädalas toimuvat poola keele algkursust ning korra nädalas korraldatakse ka keelekohvikut. Isiklikult soovitan kasvõi alguses kohal käia, et saada poola keele kirjapildist ja hääldusreeglitest aru, et hiljem oleks võimalik näiteks tänavasilte jms lugeda. Kuigi vanemad põlvkonnad tihtipeale inglise keelt ei räägi, siis enamasti sain ma sellistes haruldastes olukordades hakkama lihtsustatud inglise keele, mõne poolakeelse sõna ja käte vehkimisega.

Ka paljud sealsed õppejõud vabandavad oma kehva inglise keele oskuse pärast, kuid tegelikult on nende keeletase väga hea, rääkimata erialastest kompetentsidest – iga ainekursuse õpetaja oli oma spetsiifilise ja kitsama valdkonna ekspert. Näiteks antiikmüntide tuvastamise ja nende legendide lugemise kursuse õppejõud oli ka ise numismaatik ja kogunud kokku ülikooli jaoks muljetavaldava kogu, mida ta loengus õppematerjalina kasutas. Või siis eelajaloolisest meresõidust rääkis meile tegev allveearheoloog ning Rooma impeeriumi linnadest Vahemere ääres jutustas arheoloog, kes kasutas õppematerjalidena tulemusi Põhja-Aafrikas aset leidnud väljakaevamistelt, kus ta ise osalenud. Jäin õppetöö korralduse ja õppejõududega väga rahule. Kuna valisin õppeaineid mitmest eri valdkonnast, siis sain tutvuda ka erinevate instituutide ja nende toimimisega. Näiteks enne minekut ei plaaninud ma eriti osaleda arheoloogia eriala loengutes, kuid eksperimentaalarheoloogia õpitoad kiviaegsete tööriistade ja nende kasutusviiside teemadel osutusid üllatavalt huvitavaks. 

Eelnevalt välja toodud õppeained peegeldavad minu huvi ajaloo vastu, kuid soovitan kõikidel vahetusõpinguid kaaluvatel tudengitel tutvuda Koperniku Ülikooli ainevalikuga – põnevaid teemasid jagub igasse valdkonda. Hetkel teen ettevalmistusi sinna tagasi sõitmiseks teiseks semestriks ning ootan juba põnevusega algavaid loenguid. Võin kindlalt soovitada sealset ajaloo- ja arheoloogiainstituuti ning minu arusaamist mööda on seal mitmes valdkonnas Erasmuse õppeainetes üsna vähe üliõpilasi. Näiteks minu loengutes oli enamasti kohal neli kuni seitse tudengit. See tähendab, et õppejõud saavad arvestada üliõpilaste haridusliku tausta ning erihuvidega ning oma ainekursust igal semestril vastavalt kohandada. Sellistes väikestes koosseisudes tekkis väga mõnus keskkond, mis soosis küsimuste küsimist, arvamuste avaldamist ning üleüldse laiemat arutelu loenguruumis.

---

Tekkis huvi välisõpingute vastu? Tutvu võimalustega ja kandideeri Erasmus+ välisõppesse