Monumentaalkunstijaht: kombaini tagant ja rahvamaja seinalt vaatab vastu kunst

 

Kunstijaht algab vahel kombaini tagant

Suislepas seisab väikese tänava ääres suur, üsna räsitud tööstushoone. Selle seinal on kunstiteos, mida tudengid on tulnud kaardistama. Teos on leitud, nüüd tuleks see üles pildistada. Ainult, et otse selle ette on pargitud hiiglaslik kombain. Nii tulebki pugeda kombaini ja seina vahele ning proovida kitsastes oludes foto kätte saada. Vahel näeb ajalootudengi suvepraktika välja just selline.

Ühiskursuse „Monumentaaljaht“ välitööd toimusid 27.–31. juulil 2026 ning ettevõtmise korraldasid Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool ja Muinsuskaitseamet. Kevadel kogutud andmete põhjal mindi kontrollima, millised teosed on alles ja millises seisukorras need on. Eesmärk oli luua alus säilinud teoste andmebaasile, sest terviklik üle-eestiline ülevaade seni puudus.

Otsiti hoonete ja avaliku ruumi dekoratiivset kunsti: seinamaale, vitraaže, pannoosid, reljeefe ning skulptuure. Selliseid töid leidub näiteks endistes kolhoosikeskustes, koolides ja kultuurimajades. Mõni neist on kohalikele nii tuttav, et sellest kõnnitakse pikemalt mõtlemata mööda. Tudengitele võis sama teos tähendada päeva kõige põnevamat avastust.

Ühe teose asemel kolm

Viljandimaal tegutsenud Laura Rebane, kes on praegu vaheaastal, kuid muidu kolmanda aasta tudeng, pani oma rühma marsruudid ise paika. Ühel päeval võeti ette Viljandimaa põhjaosa, teisel lõuna-, ida- või läänepoolsemad paigad. Nii jäi sõitmise kõrval rohkem aega hoonete ja teostega tutvumiseks.

Sürgavere rahvamajja mindi teadmisega, et seal leidub üks teos. Kohapeal avastati veel kaks. Viljandi Kutseõppekeskuses ehk VIKKis ootas samasugune üllatus: kolme teadaoleva töö kõrval leiti veel kaks, millest rühm polnud varem teadlik.

Sürgaveres avanes tudengitele ühtlasi terve maja lugu. Laura sõnul tutvustas omanik neile hoonet, rääkis seal peetud pidudest ja filmitud filmidest ning kinkis lõpuks kõigile maja vimplid. Kunsti kaardistamisega käisid kaasas kohtumised, mis aitasid mõista, millist elu olid need paigad aastakümnete jooksul elanud.

Treimani rahvamaja peidetud pärlid

Kolmanda aasta ajalootudengi Annika Kuuskori rühma tööpiirkond oli Pärnumaa. Veidi vähem kui nädalasse tuli mahutada iga päev üks või kaks pikemat sõitu. Käidi Treimanis, Lihulas, Sindis, Libatses ja Ares ning uuriti paiku Pärnu linnas.

Kõige eredamalt jäi Annikale meelde Treimani rahvamaja. Vihjed olid lubanud midagi põnevat ja kohapeal selgus, et põhjusega. Lisaks varem teada olnud metallist naisfiguuridele leiti seitse reljeefset seinapaneeli. Neil kujutati kalalkäimist, merd ja päikest, aga ka rahvarõivastes naist õunu korjamas.

Enne praktikat polnud rühm paneelidest midagi teadnud. Nüüd oli nende ees terve teoste kogum. Annika nimetab Treimanit peidetud pärliks, kuhu läheks kindlasti tagasi.

Seinamaali otsides leiti lapsepõlvest tuttav karu

Kõik otsingud nii ladusalt ei läinud. Libatses püüti leida endist kolhoosi keskushoonet, kus tegutseb Halinga turvakodu. Täpset aadressi polnud ning teadmisest, et hoone asub kusagil asulas, jäi esialgu väheks. Sõideti ringi ja otsiti ka raamatukogu, kust saaks ehk abi küsida, kuid sedagi ei õnnestunud leida.

Lõpuks jõuti õige majani. Otsitud seinamaali seal polnud, küll aga seisis hoone ees karuskulptuur, mis sobis samuti leidude hulka.

Üks turvakodu töötaja mäletas, kuidas oli 1960. aastatel lapsena selle karu otsas roninud. Annika sõnul kuulsid nad kohalikelt mitmeid selliseid lugusid: inimesed mäletasid teoseid lapsepõlvest, kuid polnud neid tingimata millekski eriliseks pidanud. Need olid lihtsalt alati seal olnud.

Uurija jaoks võib just selline mälestus anda väärtusliku pidepunkti. Kohaliku inimese argine teadmine aitab avada teose lugu, millest arhiivides võib olla säilinud vaid mõni üksik jälg.

Kadunud maalid ja suletud uksed

Vahel viis jälg teoseni, mida enam polnud. Endise Pärnu rajooni „Edasi“ kolhoosi keskushoone kohta oli teada, et seal asus suur seinamaal. Praktika käigus selgus, et hoone on alles, maal kahjuks mitte. Annika sõnul leidis nende rühm arhiividest palju teoseid, millest kohapeal oli säilinud vaid väike osa.

Ka olemasolev kunst võis jääda kättesaamatuks. Mitmed rahvamajad olid suvepuhkusel ja suletud. Rühm tegi hulga telefonikõnesid, kuid mõnesse hoonesse ei õnnestunudki pääseda. Kunstijaht tähendas seega ka kokkulepete otsimist ja leppimist sellega, et kõiki küsimusi ühe praktikanädalaga lahendada ei saa.

Arhiivifotodest ühise avastamiseni

Suur osa tööst tehti ekraani taga. Annika oli oma rühma ainus ajalootudeng ning arhiivides otsimine jäi tema ülesandeks. Kõige rohkem aitasid Ajapaik ja Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem, lisaks vaatas ta vanu ajalehti DIGARis ning ERRi arhiivi videoklippe. Viimased osutusid üllatavalt inforohkeks.

Leitud teoste materjalide ja tehnikate määramisel tulid appi EKA tudengite teadmised. Samuti tundsid nemad paremini toonaseid monumentaalkunsti autoreid. Nii täiendasid eri erialade oskused üksteist üsna loomulikult.

Laura rühmas tegelesid ajalootudengid samuti rohkem arhiivide ja allikatega, EKA tudeng panustas meediainfo otsimisse. Selget piiri oma töödele nad siiski ei tõmmanud. „Me tegime kõike koos,“ ütleb Laura.

Ka allikate võrdlemine võis pakkuda ootamatuid pöördeid. Laura leidis VIKKi kodulehelt Aulin Rimmi teose, mis oli varem asunud Vana-Võidu mõisas. Hiljem jäi talle Fotises silma kehva kvaliteediga foto ning esialgu tundus, et ta on avastanud veel ühe töö. Lähemalt uurides selgus, et tegemist oli sama teosega.

Kunstiteos oli liikunud, fotod olid tehtud eri ajal ja nende kvaliteet erines. Selleks, et ühest tööst ei saaks kaardistuses kogemata kahte, tuli killud hoolikalt kokku panna.

Mõni infokild jõudis tudengiteni alles pärast välitöid. Laura rühmale saatsid kohalikud pilte veel praktika lõppedeski ning teatavaks sai veel üks uus teos.

Kunst, mis vajab märkamist

Mõlemad tudengid räägivad tehtud töö tähtsust mõtestades tähelepanust. Laura jaoks muutusid leitud teosed väga südamelähedaseks. Tema sõnul kiirgas neist eestimeelsust. Samal ajal pani tööde peidetus ja kohati halb seisukord küsima, kes need üldse üles leiaks ja kirja paneks, kui keegi seda teekonda ette ei võtaks.

Annika arvates muudab monumentaalkunsti hapraks selle nähtamatus: teos võib olla suur ja asuda avalikus ruumis, ent jääda ikkagi tähelepanuta. Ta meenutab, et nende tööde taga on ka Eesti kunstnikud, teiste seas Dolores Hoffmann, Eeva-Aet Jänes, Enn Põldroos ja Elmar Kits, kelle looming väärib hoidmist.

„Monumentaalkunst on osa meie ajaloost ning selle hävitamine ei pane seda ajalugu kaduma,“ ütleb Annika.

Teiste maakondade leidudest kuulmine andis talle samas põhjust rõõmustada. Arvamus, et kõik on juba üle krohvitud või ära lõhutud, ei pea paika. Avastamist ootavat kunsti leidub veel küllaga.

Mõnikord juhatab selleni vana foto, mõnikord mälestus lapsepõlves karu otsas ronimisest. Mõnikord tuleb tuttavas rahvamajas lihtsalt järgmisse ruumi vaadata. Ja vahel seisab avastuse ees kombain.