Humanitaarblogi

Õppides kirjanduse ja filmi kaudu maailma mõtestama

Kuidas jõuab Jaapani uuringute taustaga tudeng kirjanduse, filmi ja visuaalkultuuri juurde? Tallinna Ülikooli vilistlane ja praegune nooremteadur Marta Marita Lauri meenutab oma õpinguid Kirjandus-, visuaalkultuuri ja filmiteeoria ingliskeelsel magistriõppekaval ning räägib sellest, kuidas kirjandus ja film on kujundanud tema mõtteviisi ja edasist karjääri.

Õppides kirjanduse ja filmi kaudu maailma mõtestama

Minu huvi kirjanduse ja filmi vastu sai alguse lapsepõlves. Kasvasin üles DVD-riiulite keskel ja õppisin suuresti inglise keelt raamatute abil. Nii hakkasingi kunsti nägema ühe võimalusena maailma ja selle vastuolusid paremini mõista. Esimene raamat, mis mind päriselt liigutas, oli Carlos Ruiz Zafóni "The Shadow of the Wind". See pani mind mõtlema, et kui kunst võib inimest nii sügavalt mõjutada, siis aitab see ilmselt mõista ka paljusid teisi asju meie elus.

Tallinna Ülikoolis lõpetasin esmalt bakalaureuseõppe Jaapani uuringute erialal. Kõrvalerialal õppisin Hiina kultuuri ja antropoloogia aineid. Mida aeg edasi, seda rohkem märkasin, et mind huvitavad kõige enam just kirjandusest ja filmist pärit näited. Kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteaduse magistriõppekava (Literature, Visual Culture and Film Studies ehk LVF) pakkus võimalust nendega põhjalikumalt tegeleda.

LVF-i juurde tõi mind eelkõige uudishimu. See võib vahel küll elu keerulisemaks teha, kuid enamasti sunnib mind küsima, kuidas eri valdkondades teadmisi luuakse ja milline on uurija enda roll selles protsessis. LVF andis mu uudishimule suuna ning paljud minu praegused mõtteviisid kujunesid just magistriõpingute ajal.

LVF oli esimene õppekeskkond, kus õppisin koos inimestega, kelle kultuuriline taust ja maailmavaade erinesid minu omast. Arutelud ja ühised tekstianalüüsid panid mind vaatama kriitilisemalt ka sellele, mida olin seni iseenesestmõistetavaks pidanud. Hakkasin küsima, kuidas teadmised on üles ehitatud, mida need nähtavaks teevad ja mida kõrvale jätavad ning miks mõnda asja peetakse väärtuslikuks või loomulikuks. Need küsimused pakuvad mulle huvi siiani.

Mitmed õppeained aitasid mul nende teemadega edasi tegeleda. Lektor Piret Peikeri seminar Postcolonial Studies pani mõtlema sellele, kuidas koloniaalajalugu mõjutab inimeste ja ühiskondade maailmataju. Samuti uurisime, kelle vaatenurgad jõuavad kultuuri lugudesse ja kelle omad jäävad sageli kõrvale.

Professor Eneken Laanese seminar Ida-Euroopa minevikust kirjanduses ja filmis käsitles seda, kuidas vägivaldne minevik võib ühiskonda mõjutada ka siis, kui sellest pole suudetud korralikult leinata või rääkida. Samuti arutasime, kuidas film ja kirjandus aitavad meil mõista sündmusi, mida me ise pole läbi elanud. 

Eesti Kunstiakadeemias toimunud õppeaines Word and Image, mida juhendas kunstiteaduse ja visuaalkultuuri teadur Mari Laaniste, uurisime, kuidas me õpime nägema. Nägemist mõjutavad kultuur, varasemad teadmised ja harjumused. Vaatlesime ka seda, kuidas kujutised kannavad ideoloogiaid ning kuidas pildi raam ja allkiri mõjutavad seda, mida vaataja näeb ja tegelikuks peab.

BFMi filmiteaduse vanemteaduri Teet Teinemaa õppeained filmikohandustest, narratoloogiast ja filmianalüüsist olid minu jaoks täiesti uus valdkond. Need näitasid, kui palju võib ühe filmi kohta öelda näiteks heli põhjal ning kuidas heli võib jutustada omaette lugu. Roy Thompsoni ja Christopher J. Boweni "Grammar of the Edit" teine trükk on siiani raamat, mille juurde ma aegajalt tagasi pöördun.

Eriti tugeva jälje jättis mulle semiootika ja tõlkeuuringute juhtivprofessori Daniele Monticelli kursus Illness: Narratives, Imagery, Politics. See toimus 2020. aasta sügisel, kui koroonapandeemia oli muutunud isiklikust murest kogu ühiskonda puudutavaks kogemuseks. Seminar ühendas kirjanduse, filmi ja kunsti ning uuris, kuidas haigus omandab bioloogilisest tähendusest palju laiemaid kultuurilisi ja poliitilisi tähendusi. Arutasime, kuidas lood aitavad haigust mõtestada, aga ka seda, kuidas haiguse ettearvamatus võib meie harjumuspäraseid arusaamu segi paisata. Eri ajastute kõrvutamine ühe nähtuse kaudu pakkus võimaluse tekstidesse süveneda. Just sellist põhjalikku, kuid avatud arutelu oskan nüüd seminarides eriti hinnata.

Tagasi vaadates õpetasid LVF-i õpingud mind paremini märkama nii enda mõtteviise kui ka seda, kuidas ma maailmale tähendusi annan. Õppisin lugema eri meediume kõrvuti ja neid tähelepanelikult analüüsima. See oskus on praegu eriti oluline, sest meie arusaamu kujundavad korraga raamatud, filmid, pildid, sotsiaalmeedia ja paljud teised meediumid.

Need kogemused viisid mind edasi ka semiootika ja psühholoogia juurde ning lõpuks otsuseni akadeemilist teed jätkata. Praegu töötan Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis nooremteadurina ja olen kultuuride uuringute doktorant. Oma uurimistöös tegelen maagilise realismi ja sellega, kuidas see aitab kujutada tänapäevaseid sotsiaalseid, ökoloogilisi ja tehnoloogilisi kriise.

Mind huvitab, kuidas inimesed kriise kogevad ja neist aru saavad. Mõnikord võivad meile tuttavad mõisted ja valmis seletused uute nähtuste mõistmist hoopis piirata. Maagilise realismi kaudu saab selliseid kogemusi edasi anda viisil, mis jätab alles nende keerukuse, ebakindluse ja ootamatuse.

Eesti tudengile, kes kaalub magistris LVF-i õppima asumist, ütleksin: tulge uudishimuliku ja avatud meelega. Teie kursusekaaslased tulevad erinevatest taustadest ja vaatavad maailma omamoodi. Nii õpite üksteiselt sama palju kui loengutest ja tekstidest. Aja jooksul hakkate märkama, milliseid lugusid me iseenda ja maailma kohta jutustame ning kuidas need lood mõjutavad seda, mida peame teadmiseks ja tegelikkuseks.


Uuri rohkem Kirjandus-, visuaalkultuuri ja filmiteooria magistriõppekava kohta siit   

Vastuvõtt on avatud! Kandideeri SAISis kuni 29. juunini 2027 kell 13.