Milliseid jälgi jätame? Kestlikkus algab märkamisest ja üksteiselt õppimisest
Mis ühendab sipelga lõhnarada, sügisel lõunasse lendavaid kurgi, metsa unustatud tõrusid ja lapsepõlves puu otsa ehitatud pesa? Esmapilgul üsna vähe. Ometi jutustavad need kõik midagi kestlikkusest – sellest, kuidas elu jätkub, kogemused kanduvad edasi ja ühest väikesest tegevusest võib kasvada midagi palju suuremat.
Andragoogide 40. aastapäeva kokkutulekuks kirjutatud luuletuses „Kestlikud jäljed” püüdis HTI täiskasvanuhariduse ja mitteformaalõppe professor Kai Pata mõista, mida kestlikkus tegelikult tähendab. Teda huvitas eriti see, kuidas õpime üksteiselt, sageli seda ise märkamata, ning kuidas meie tegevusest jäävad jäljed, mis võivad teisi aidata veel kaua pärast meie lahkumist.
Kestlik ei pea olema see, mis kestab kaua
Sipelga lõhnarada võib kiiresti kaduda, kuid seni, kuni teised sipelgad seda järgivad, aitab see neil toitu leida ja oma tegevust koordineerida. Linnuparv leiab ühise lennusuuna, sest linnud jälgivad üksteise liikumist. Pasknääri unustatud tõrust võib kasvada uus tamm.
Neid näiteid kõrvutades jõudsin mõtteni, et kestlik pole tingimata jälg ise, vaid see, mida jälg teistele võimalikuks teeb.
Sama võib juhtuda õppimises. Õpetaja öeldud lause võib ununeda, kuid sellest sündinud mõte võib muuta õppija valikuid. Ühine ettevõtmine võib lõppeda, ent selle käigus tekkinud usaldus ja koostööoskus võivad aidata inimestel aastaid hiljem midagi uut algatada.
Nii ei seisne õpetamise kestlikkus ainult selles, mida inimesed koolitusel omandavad. Olulisem võib olla hoopis see, mida nad õpituga hiljem iseseisvalt või koos teistega ette võtavad.
Kas jäljed aitavad edasi või hoiavad vanal rajal?
Kõik jäljed ei ole siiski ühtviisi head. Sipelgarada võib juhatada toiduni, aga võib suunata ka sinna, kus toitu enam pole. Samamoodi võivad kogukonnas edasi antud teadmised ja harjumused aidata muutustega kohaneda või takistada uute lahenduste leidmist.
See küsimus on eriti oluline maakogukondades. Raamatukogud, kultuurimajad, seltsid ja ühised ettevõtmised hoiavad alles inimeste kogemusi ning loovad võimalusi üksteiselt õppida. Mõnikord piisab kellegi eeskujust, väikesest algatusest või varasemast koostöökogemusest, et pärast keerulist aega uuesti tegutsema hakata.
Aga millal aitab minevikust pärit kogemus kogukonnal uueneda ja millal hoiab seda vanades tegutsemisviisides kinni?
See on küsimus, mida tahan ka teadlasena paremini mõista. Kogukonna säilenõtkus ei tähenda ju ainult võimet raskustele vastu pidada. See tähendab ka oskust muutuda, säilitades samal ajal olulised suhted, teadmised ja sidemed oma paigaga.
Kas õppimist peab alati juhtima?
Luuletust kirjutades avastasin enda jaoks veel ühe vastuolu. Oleme harjunud mõtlema, et õppimiseks on vaja eesmärki, juhendajat ja kavandatud tulemust. Looduses sünnib aga palju toimivaid lahendusi ilma keskse juhita.
Linnuparv muudab suunda üksteise liikumisele reageerides. Seened ja puud on seotud keerukate vastastikuste suhete kaudu. Isegi linavästrik võib õppida mururoboti liikumisega arvestama.
Need näited panid mind küsima, kas ka inimeste õppimises võiksime rohkem usaldada tähelepanemist, katsetamist ja vastastikust kohanemist.
Mitteformaalne ja informaalne õppimine toimub sageli just nii. Inimesed jälgivad üksteise tegevust, proovivad midagi järele, eksivad, muudavad oma käitumist ja leiavad uusi võimalusi. Kõik ei ole ette planeeritud ning kõike ei saa ega peagi juhtima.
Võib-olla on hea õpetaja mõnikord hoopis see, kes oskab luua tingimused, milles teised saavad ise oma tee leida.
Kestlikkus on korraga lõplik ja lõputu
Kõige suurem avastus sündis mul luuletuse kirjutamise käigus. Mõistsin, et kestlikkusel on justkui kaks olekut.
Ühelt poolt on iga inimese elu, iga õppimiskogemus ja iga ettevõtmine oma alguse ning lõpuga lugu. Teiselt poolt oleme osa palju suuremast elussüsteemist, kus meie tegevuse mõju jätkub teiste inimeste, paikade ja põlvkondade kaudu.
Luuletuses väljendasin seda mõttega, et oled „korraga iseendas ja oma ümber”.
Me oleme iseseisvad, kuid samal ajal sõltume üksteisest. Meie isiklikud lood lõpevad, kuid neist võivad alguse saada teiste lood. Kestlikkus ei tähenda seega muutumatuna püsimist, vaid võimalust pidevalt uueneda, ilma et kaoks side kõige varasemaga.
See mõte muudab ka arusaama õpetamisest. Õpetaja ei pea olema kõige keskpunkt ega kontrollima seda, kuhu õppija lõpuks jõuab. Tema töö väärtus võib avalduda alles siis, kui õppija läheb õpetajast kaugemale, loob midagi uut ja aitab omakorda teistel õppida.
Millise jälje jätan mina?
Luuletuse kirjutamine oli mulle ühtlasi teaduslik mõtteharjutus. Võrdlesin looduses nähtud mustreid, otsisin ootamatutele seostele seletusi ning püüdsin neist tuletada uusi küsimusi õppimise ja kogukondade kohta.
Avastasin, et luule ja teadus ei pruugi olla teineteisest kaugel. Mõlemad aitavad märgata seda, mida me varem ei osanud näha. Luule võimaldab lisaks mõistmisele ka kogeda, kuidas me ise maailma suhetesse kuulume.
Hariduses võiksime endalt küsida: milliseid jälgi jätame õppijatesse ja kogukondadesse? Kas meie tegevus loob uusi võimalusi või õpetab vaid tuttavaid radu järgima? Kas oskame märgata ka seda õppimist, mis toimub ilma meie juhendamiseta?
Võib-olla ei ole meie kõige olulisem jälg teadmine, mille edasi anname, vaid võime, mille aitame teistes kasvama panna.
Ja võib-olla ongi kestlikkuse kõige sügavam tähendus selles, et midagi meie tegevusest elab edasi – muutudes, uuenedes ja luues võimalusi neile, kes tulevad pärast meid.