Muuseumis õppimine aitab muuta õppimise tähenduslikuks
25. mail 2026 kaitses Tallinna Ülikool haridusteaduste instituudi doktorant Helene Uppin doktoritööd „Muuseumis õppimine üldhariduse kontekstis“. Oma uurimistöös keskendub Uppin sellele, kuidas kujuneb tähenduslik õppimine muuseumides ning millised tingimused toetavad edukat koostööd koolide ja muuseumide vahel.
Teekond doktoriõppeni algas koolist ja muuseumist
Doktoriõppeni jõudis Uppin käänulist teed mööda. Pärast keskkonnatehnoloogia õpinguid läks ta programmi Noored Kooli kaudu loodusainete õpetajaks. Hiljem jätkas ta õpinguid merebioloogias, kuid tundis, et teda tõmbab rohkem kooli kui labori poole.
2014. aastal kutsuti Uppin tööle Eesti Meremuuseumi, kus ta hakkas arendama ja juhtima haridusvaldkonda. Just seal tekkis sügavam huvi küsimuste vastu, kuidas muuta õppimine mõjusaks ning kuidas toetada õpilaste arengut viisil, mis ei piirdu ainult teadmiste omandamisega. „Töö muuseumis ja koostöö koolidega pani mind mõtlema ühelt poolt muuseumihariduse kvaliteedi ja tõhususe peale, teisalt aga sellele, kuidas õpetada nii, et õpilased mitte ainult ei saa uusi teadmisi, vaid muutuvad õppides paremateks inimesteks,“ ütles Uppin.
Uurimisteemad kasvasid välja praktikast
Uppin nimetab end praktik-uurijaks – inimeseks, kes uurib valdkonda, kus ta ise töötab. Seetõttu on tema doktoritöö teemad kasvanud otseselt välja praktilistest küsimustest ja kogemustest muuseumihariduses.
Esialgu keskendus ta ajaloolise empaatia teemale. Tema esimene teadusartikkel käsitles ajaloolise empaatia toetamist muuseumitunnis Teise maailmasõja paadipõgenike näitel. Hiljem nihkus tähelepanu laiemalt õppekäikude kogemusele ning sellele, kuidas õpetajad ja muuseumijuhendajad saavad õppimist paremini toetada. Doktoritöö keskseks märksõnaks kujunes tähenduslik õppimine – idee, et õppimine peab olema õppija jaoks sisuline ja seotud päriseluliste kogemustega.
Parimad praktikad ja koostöö kitsaskohad
Doktoritöös uuris Uppin põhjalikult nii suurepäraste õpetajate kui ka muuseumijuhendajate tööpraktikaid. Ta tõdeb, et kogenud õpetajatel leidub enamasti lahendusi ka keerulistele olukordadele – olgu probleemiks rahapuudus, logistika või asenduste leidmine. Samas ei selgita edukad praktikad alati seda, miks mõnikord õppekäigud ebaõnnestuvad. Näiteks tõi Uppin välja olukordi, kus õpilased ei tea, miks nad muuseumisse tulid, õpetajad piiravad muuseumis suhtlemist või juhendajad ei arvesta õpetajate ootustega.
Nende küsimuste mõistmisel aitas teda tegevusvõimekuse kontseptsioon, mis selgitab, kuidas õpetajate ja juhendajate tegevust mõjutab nende töökeskkond ja institutsionaalne kontekst. Samuti uuris ta praktikakogukondade toimimist ning asutuste-vahelist koostööd tegevussüsteemide analüüsi abil.
Muuseumis õppimine on osa formaalharidusest
Ühe olulise seisukohana rõhutab Uppin, et klassiga muuseumis õppimist ei peaks käsitlema mitteformaalse haridusena, vaid formaalhariduse osana, mis toimub lihtsalt väljaspool klassiruumi. Tema sõnul on õppekäikudel Eesti pedagoogikas pikk ja väärikas traditsioon. Juba 1920. aastal kirjutas pedagoog Jaan Port ajakirjas Kasvatus, et õppekäik „on tõsine tegevus, töö“, rõhutades selle sügavat kasvatuslikku väärtust. „Käbi õpid tundma metsas, keskaega ajaloomuuseumis, kandlemängu pilli näppides,“ tõi Uppin näiteid õppimise kontekstuaalsusest.
Muuseumid aitavad vähendada kogemuste lõhet
Doktoritöö üks keskseid järeldusi on, et muuseumides õppimine aitab muuta õppimise õpilaste jaoks tähenduslikuks ning vähendada erineva sotsiaalmajandusliku taustaga laste kogemuslikku lõhet. Uppin rõhutab, et tema töö ei keskendunud enam küsimusele, kas õppekäigud on kasulikud – seda on varasemad uuringud juba kinnitanud. Selle asemel uuris ta tingimusi, mis võimaldavad positiivsetel mõjudel avalduda.
Tema hinnangul on võtmetähtsusega õpetajate ja muuseumijuhendajate koostöö ning haridus- ja kultuurivaldkonna tihedam sidumine. „Õppekäigud laiendavad silmaringi, toetavad elukestvat õpet ning aitavad kaasa säästva arengu eesmärkide saavutamisele,“ sõnas Uppin.
Ta leiab, et muuseumide ja keskkonnahariduskeskuste õppeprogrammide juhendajaid tuleks käsitleda haridustöötajatena ning tasustada neid vastavalt. Samuti võiks koolivõrgu planeerimisel arvestada senisest enam muuseumide, raamatukogude ja teiste kultuuri- ning teadusasutuste rolliga formaalhariduses.
Viidates haridusteadlasele Viive-Riina Ruus, rõhutab Uppin, et haridust ja kultuuri tuleks käsitleda palju sidusamalt. Tema sõnul on kultuurilise vaesumise hind ühiskonnale oluliselt suurem kui näiteks muuseumitundides osalemise toetamine.