Teid tunnustati tänavu Tallinna Ülikooli aasta vilistlasena. Mida see tunnustus teile isiklikult tähendab? 

Olen juba mitu aastat elanud Eestist eemal ja see tunnustus andis märku, et ma pole päris „kadunud poeg“ ning ausalt öeldes tuli uudisega kaasa ka paras ports koduigatsust. See oli suur ja rõõmus üllatus, mis tabas mind keset järjekordset akadeemilist seiklust. Olin end sisse seadnud külalisteadurina Stanfordi ülikoolis ega saanud seetõttu tulla auhinda isiklikult vastu võtma, aga tõstsin soojas California öös limonaadiklaasi küll.

Millised mälestused või kogemused Tallinna Ülikooli ajast on teid kõige rohkem mõjutanud?

Minu õpingute algus jäi just sellesse aega, kui Tallinna Ülikool oli sündimas ja mäletan, kui põnev see vabade ja loovate inimeste ühine ponnistus tundus. Valisin aineid, kus õpe toimus pisirühmades. Näiteks Rein Raua kursus „Suured raamatud“ komplekteeriti nii, et kes väikese seminariruumi laua taha istuma sai, see võis kursusele jääda. Kui uksest sisse astudes olid kohad juba võetud, anti soovitus järgmisel aastal uuesti proovida. See väike seltskond siis luges ja kirjutas ja vaidles läbi kogu semestri nii et pead huugasid. Kristiina Rebase prantsuse keele tunnid olid legendaarselt tõhusad ja tõid jällegi nii põneva kirju seltskonna varahommikuti kokku. Kord tuli Belgiast lavastaja, kes meie rühmaga teatrilaborit tegi. Mina pidin mängima mingit tüdrukut, kes näeb surnud inimesi. Ja kaklusstseen oli mul ka! Helena Sepa ajaloolastele mõeldud ülimalt metoodiline proseminar ladus aga vundamendi, mille peale võin endiselt ehitada kõike, mida süda lustib. Muidugi sai ka vabaaineid võetud: koorilaul, trampoliinihüpped ja iluuisutamine. See viimane oli tegelikult väga raske, iseenese varjust üle hüppamine. Uiskudel!

Kuidas võiks ülikoolikogemus toetada inimest, kes soovib oma erialaseid teadmisi ühiskonnas laiemalt nähtavaks ja mõistetavaks teha?

Üks hea moodus, kuidas seda jagamist harjutada, on ise õpetades. Ettekannete pidamised ja seminaride juhtimised on ses osas kuldaväärt võimalused. Tehisaru ajastul saab ilmselt järjest olulisemaks ka see, et õppijatel oleks võimalus teadmisi mitte ainult vahendada, vaid justnimelt omandada. Et jagada, peab ju endal midagi kõigepealt olema.

Mida soovitaksite tänastele Tallinna Ülikooli tudengitele või noortele vilistlastele, kes alles otsivad oma teed?

Mõtlemine on suur privileeg ja nauding. Kirjutamine on samuti üks mõtlemise vorm. Hoidke nii ise mõtlemise kui ise kirjutamise praktikast kümne küünega kinni ja see viib teid kindlasti elus edasi. Nagu Apple’i kaasasutaja Steve Wozniak hiljuti ühe Ameerika ülikooli aktusel lõpetajatele ütles: teil kõigil on AI, ehk actual intelligence. Kasutagem seda.