Sa oled doktoriõppe spetsialistina korraldanud Tallinna Ülikoolis 100 doktoritöö kaitsmist! Millised on olnud kõige eredamad ja meeldejäävamad hetked?

Kõige eredamalt on meelde jäänud doktorantide lõppsõnad ning juhendajate sõnavõtud kaitsmisel. Need on lood meie väga võimekatest, töökatest ja loomingulistest doktorantidest. Aga ka doktorantidest, keda on doktoriõpingute ajal tabanud keerulised eluraskused. Sellest hoolimata pole nad doktoriõpinguid pooleli jätnud, vaid nad on võidelnud lõpuni. See, kuidas noortel teadlastel on tahtmist ja jõudu, annab inspiratsiooni ja lootust!

Doktoritöö kaitsmine on doktorandile märkimisväärne ja ärevust tekitav verstapost, kuid igal tähtsal päeval tuleb ette ka naljakaid seiku. Mis sind on doktoriõppe spetsialistina muigama pannud või naerma ajanud?

Üks doktorant sõitis enne kaitsmist autoga keset teetöid ja teetöölised tõstsid tema peale häält. Selleks ajaks, kui doktorant jõudis kaitsmise ruumi, oli ta teetöölistest sedavõrd häiritud ja samal ajal lõbustatud, et igasugune doktoritöö kaitsmisega seotud ärevus oli kadunud. Ma lubasin edaspidi panna iga nurga peale seisma ühe helkurvestis inimese, kes enne kaitsmist ajaks doktoranti mingitel argistel teemadel segadusse!

Kuna elu Tallinna Ülikoolis on nagu "uus õppeaasta, uus teetöö ülikooli külje all", siis tundub igasugune liikluskorraldus olevat samuti osa minu tööst. Kõige veidram oli 2023. aastal, kui Tallinna Ülikoolist kuni Viru keskuseni olid kõik teed üles kaevatud ja komisjoniliikmed helistasid mulle igapäevaselt teemal „kas ja kuidas on võimalik Tallinna Ülikoolile ligi pääseda?“.

Kas mäletad mõnd eriti keerulist või ootamatut olukorda, mis tuli kiiresti lahendada? 

Iga kaitsmisega on rääkida mõni lugu kas kaitsmisest endast või sellele eelnenud perioodist. Iga kord justkui korraldaks doktoritöö kaitsmist jälle esimest korda ning kõigeks tuleb alati valmis olla. Vahel ma tunnen end nagu kohalik „doomsday prepper“, kellel on doktoritöö kaitsmiseks olemas nii plaastrid kui ka kruvikeeraja.

Üldiselt ma elan siiras veendumuses, et igale probleemile on lahendus. Peab olema ainult tahet lahendust leida. Vahel on ka ootamine lahendus. Kui ühel talvel jäid juhendaja ning komisjoniliige enne kaitsmist trammiga lumme kinni, siis ei olnudki muud teha kui ainult oodata.

Mis on selle töö juures sellist, mida alati ei märgata, aga ilma milleta ükski kaitsmine ei toimiks?

Inimeste hulk, kes on seotud ühe doktoritöö kaitsmisega, ei paista enamasti välja. Minu roll on koordineerida, panna detailid kokku ning võtta vastutus, et kõik on olemas ja toimib. Tegelikult annavad oma panuse veel valdkondlike doktorinõukogude liikmed, instituutide ja teadusosakonna doktoriõppe spetsialistid, õppeosakonna õppekorralduse spetsialist, teaduskommunikatsiooni spetsialist ja audiovisuaaltehnika spetsialistid. Ma olen nende inimeste panuse eest väga tänulik. Nad mitte ainult ei tee oma tööd väga hästi, vaid nad kõik mõtlevad kaasa! Elus tuleb ikka rääkida endast targemate inimestega, et teha asju paremini.

Kas on midagi, mille üle inimesed kaitsmise korraldust lähedalt nähes alatasa üllatuvad?

Eelkõige imestatakse selle üle, kui pikk ja keeruline võib olla ühe kaitsmise aja kokkuleppimise protsess. Iga kolmanda kaitsmise puhul tuleb jalgratast leiutada, saamaks sobima umbes kümne inimese graafikud, arvestades sealjuures ka ajavahega. Minu huvi – ja ma usun, et ka doktorandi ja juhendaja oma – on alati see, et kaitsmine toimuks võimalikult kiiresti. Vahel tuleb selle eest ka võidelda ja kaitsta doktorandi huve. 

Tuleb ka ette, et läbirääkimised kulgevad raskelt ja doktorant peab kaua ootama kas kaitsmise aja selgumist või kaitsmist ennast. Sellised asjad jäävad mu hinge kriipima pikemaks ajaks.

Milline tegevus või etapp sulle su töö juures endale kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib kõige rohkem tegelikult see, kui ma kohtun doktoritega uuesti millalgi pärast seda kui nad on doktorikraadi saanud, kas siis doktorite promoveerimisel, mõne teise doktorandi kaitsmisel või täiesti juhuslikult. Iga viimne kui üks on mul nime- ja nägupidi meeles ning nendega uuesti kohtudes on alati soe tunne.