Doktorikraadiga uus algus: Maiki Vanahans uuris õpetajate kultuuridevahelist pädevust

Praktilisest kogemusest teaduseni

Haridusmaastikul töötab Maiki juba enam kui 20 aastat ning alates 2014. aastast juhib ta lasteaeda. Doktoriõppesse astumise põhjus oli lihtne – tahe siduda pikaajaline praktiline kogemus teaduspõhiste teadmistega.

„Soovisin tuua oma igapäevase töö kõrvale ka teadusliku ja teooriapõhise poole. Doktoriõpingud on kujundanud mind teadlikumaks professionaaliks ja nüüd võtan oma töös arvesse nii kogemusi praktikast kui ka teadusuuringute tulemusi,“ ütleb ta.

Kultuuripimedus – nähtus, millest ei räägita piisavalt

Doktoritöös uuris Vanahans, kuidas õpetajad ise hindavad oma kultuuridevahelist pädevust ning millist tuge pakuvad juhid uussisserändajatest laste õpetamisel.

Uurimistulemused tõid esile nähtuse, mida Eestis ei ole seni laialdaselt teadvustatud – kultuuripimeduse. See tähendab, et kuigi õpetajad ei tee vahet lastel rahvuse või kultuuri järgi, ei arvesta nad samas piisavalt õppijate kultuuritausta. Vanahansu sõnul võib selline hoiak olla pigem toimetulekumehhanism, mis peegeldab õpetajate ebakindlust või väheseid teadmisi, kuidas mitmekesises klassis või rühmas toime tulla.

„Õpetajahariduses tuleb rohkem tähelepanu pöörata just hoiakutele, teadmistele ja oskustele, mis on vajalikud mitmekesises keskkonnas õpetamiseks. Õpetajate kõige olulisem ülesanne on õppida märkama ja väärtustama õppijate erinevat kultuuritausta,“ selgitab ta.

Soovitused õpetajatele

Vanahansu sõnul on kõige olulisem olla avatud ja alustada rahulikult samm-sammult suhte loomisest lapse ja tema perega. Samuti peab ta väga oluliseks koostööd kolleegide ning haridusasutuse juhtkonnaga.

Pilk tulevikku

Pärast doktoritöö kaitsmist soovib Maiki Vanahans jätkata teema uurimist ja panustada õpetajaharidusse, et õpetajad saaksid veelgi tugevama ettevalmistuse kultuuriliselt mitmekesises keskkonnas töötamiseks.