Boriss Bazanov- 35 aastat ülikoolis

Kui vaatad tagasi oma teekonnale Tallinna Ülikoolis, siis milline periood on sind inimesena kõige enam kujundanud ja miks?

Kui vaatan tagasi oma 35-aastasele teekonnale Tallinna Ülikoolis, siis pean üheks kõige olulisemaks perioodiks magistri- ja doktoriõpingute aega. Õppejõuna ja korvpallimeeskonna treenerina töötades olin juba näinud, kui oluline on spordis kogemuse ja teadmiste ühendamine. Magistriõpingud aastatel 1999–2002 ning doktoriõpingud aastatel 2003–2007 andsid aga võimaluse hakata seniseid praktilisi kogemusi süstemaatiliselt analüüsima, uusi küsimusi püstitama ja otsima teaduspõhiseid lahendusi.

Just sel perioodil kujunes arusaam, et teadustöö ei pea jääma teoreetiliseks, vaid selle tulemused peavad jõudma treeningusaali, õppetöösse ja treenerite igapäevasesse tegevusse. Minu doktoritöö keskendus korvpalli tehnika ja taktika integreeritud käsitlusele õppe-treeninguprotsessis. See oli oluline samm mõistmaks, kuidas mängijate tegevust analüüsides ja treeninguprotsessi paremini mõtestades saab parandada ka sportlikku sooritust. Samas ei ole minu jaoks areng piirdunud ühe kindla perioodiga. Õppejõutöö, teadustöö ja üliõpilaste juhendamine on pakkunud pidevalt uusi väljakutseid. Tagantjärele mõeldes ongi mind kõige rohkem kujundanud võimalus ühendada praktiline kogemus teadusliku mõtlemisega ning näha, kuidas ideedest kasvavad välja uued uurimissuunad ja rakenduslikud lahendused.

Mis sind viimasel ajal päriselt rõõmustas- olgu suur või väike asi?

Viimasel ajal on mulle kõige rohkem rõõmu teinud uute ideede tekkimine ja võimalus neid koos kolleegidega edasi arendada. Üks selline mõte on algatada teadusprojekt, milles uuriksime treenerite ja liikumisõpetajate töökeskkonda ja selle seoseid tervisliku seisundiga. Olen pika aja jooksul töötanud nii õppejõu, treeneri kui ka teadlasena ning näinud, kui mitmekülgne ja nõudlik on nende inimeste töö. Sageli räägime sportlaste arengust, õpilaste liikumisaktiivsusest ja tulemustest, kuid sama oluline on mõista nende inimeste töötingimusi, kes igapäevaselt treenivad, õpetavad, suunavad ja vastutavad teiste arengu eest. Mind rõõmustab mõte, et ka pika töökogemuse järel on võimalik märgata uusi uurimist vajavaid küsimusi ning leida võimalusi, kuidas teadustöö abil päriselus midagi paremaks muuta. Samuti pakub rõõmu noorte kolleegide ja üliõpilaste huvi, nende värsked ideed ning võimalus näha, kuidas nende uurimistööst kujunevad uued teadmised. See annab kinnitust, et teadustöö on pidev protsess, kus iga uus küsimus võib viia olulise avastuseni.

Kui peaksid kirjeldama, mida Tallinna Ülikool on sulle andnud peale ametinimetuse ja töökogemuse, siis mis see oleks?

Tallinna Ülikool on andnud mulle võimaluse pidevalt areneda, oma ideid ellu viia ning teha tööd, millel on tähendus nii teaduse kui ka spordipraktika jaoks. Siin olen saanud liikuda treeneri ja õppejõu praktilisest kogemusest teadustööni, õppida magistri- ja doktoriõppes ning kujundada oma uurimissuundi.

Väga oluliseks pean võimalust teha koostööd kolleegidega, kelle teadmised ja kogemused täiendavad minu omi. Teadustöö sünnib harva üksinda. Sageli saab idee alguse vestlusest, ühest tähelepanekust treeningul või õppetöös või küsimusest, millele olemasolevad teadmised veel piisavat vastust ei anna. Ülikool on andnud mulle ka võimaluse juhendada üliõpilaste bakalaureuse- ja magistritöid ning osaleda doktorantide teadustöös. Juhendajana on eriti hea näha, kuidas esialgsest küsimusest kujuneb iseseisev uurimistöö ja kuidas üliõpilane õpib oma tulemusi analüüsima ning nende üle
arutlema. See on teadmiste edasiandmine, aga samal ajal ka ise õppimine. Kui peaksin selle kõik kokku võtma, siis ütleksin, et Tallinna Ülikool on andnud mulle võimaluse ühendada kolm olulist tegevust: õpetamise, teadustöö ja spordipraktika. Nende omavaheline seos on olnud minu töö kõige olulisem väärtus.

Millist jälge loodad, et sinu töö ja kohalolu TLÜ-s on jätnud või jätab teistele inimestele ja ülikooli kogukonnale?

Loodan, et minu töö jälg väljendub eelkõige selles, et olen aidanud kaasa teaduspõhisema mõtteviisi kujunemisele spordis ja liikumisõpetuses. Olen soovinud näidata, et praktilisi probleeme saab lahendada süsteemselt: vaadelda, mõõta, analüüsida ja tulemuste põhjal teha põhjendatud otsuseid. Korvpalli tehnika ja taktika uurimisest ning sportlaste kehalise võimekuse hindamisest olen jõudnud laiemate küsimusteni, mis puudutavad treeninguprotsessi kvaliteeti, liikumisõpetust ja treenerite tööd.

Minu jaoks on oluline, et teadustöö ei jääks ainult artikliteks ja konverentsiettekanneteks, vaid annaks teadmisi, mida saavad kasutada treenerid, liikumisõpetajad ja teised spordivaldkonna inimesed. Samavõrd oluliseks pean üliõpilaste ja noorte teadlaste juhendamist. Kui olen aidanud kellelgi leida uurimishuvi, õppida analüüsima, esitada paremaid küsimusi või julgeda oma ideid ellu viia, siis on see minu jaoks tähenduslik tulemus. Teadmised ja kogemused saavad kõige suurema väärtuse siis, kui neid antakse ja arendatakse edasi. Praegu, pärast 35 aastat Tallinna Ülikoolis, tunnen, et uusi küsimusi ja võimalusi jätkub endiselt. Soovin jätkata teadustööd, mis ühendab akadeemilised teadmised praktiliste vajadustega. Näiteks võiks treenerite ja liikumisõpetajate töökeskkonna uurimine aidata paremini mõista nende töö tegelikke tingimusi ning leida võimalusi töö kvaliteedi ja kestlikkuse parandamiseks. Kui minu töö ja kohalolu on aidanud kaasa sellele, et ülikoolis väärtustatakse uudishimu, koostööd ja teaduspõhist lähenemist ning et mõni hea idee on saanud võimaluse teoks saada, siis olen oma panusega rahul.