Elav sild inimeste vahel: Jelena Raudla 45 aastat keeleõpet ja akadeemilist teekonda
Augustis tähistas Tallinna Ülikoolis oma 45. tööjuubelit humanitaarteaduste instituudi vene keele õpetaja, Jelena Raudla.
Mis on sind 45 aasta jooksul ülikoolis hoidnud ja sulle kõige rohkem rõõmu toonud?
Minu suhe selle majaga on kestnud tervelt pool sajandit, sest siinsamas ülikoolis alustasin kunagi üliõpilasena. Minu tööalane teekond on olnud pikk ja mitmekülgne: alustasin õpetajana, töötasin vanemõpetajana ja lektorina, kaitsesin doktorikraadi ning ring on täis saanud — tänaseks olen ametlikult taas õpetaja rollis. Kuid ametikohtade nimedest palju olulisem on sisu. Mind on siin hoidnud see unikaalne õhkkond ja võimalus teha oma tööd. Kõige suuremat rõõmu toob mulle üliõpilaste reaalne edu. Näha, kuidas õppijad alustavad keele õppimist nullist (A1) ja jõuavad tasemeni, kus sellest saab nende kindel erialane suhtluskeel töökohal (kuni C1) — see on parim tunnustus. Sama suurt rõõmu on pakkunud loovus ja töökogemus: võimalus kirjutada 12 õpikut, teha tõlketöid ning koolitada uusi õpetajaid ja magistrante.
Milline on sinu lemmikmälestus seoses ülikooli ja kolleegidega?
Minu peamised mälestused on seotud võimalustega, mida ülikool on pakkunud rahvusvaheliseks koostööks ja inimestega, kellega see tee mind kokku on viinud. Minu kolleegide seas on aastate jooksul olnud nii venekeelseid, eestikeelseid kui ka välismaiseid õppejõude. Suhted kujunesid muidugi erinevalt, kuid kõige soojemad ja lähedasemad sidemed, mis kestavad siiani, tekkisid mul just eestikeelsete ja välismaalt pärit kolleegidega. Tänu sellele toetusele ja Erasmuse programmile avanes mul võimalus teha loengureise paljudes välisriikides — Tšehhis, Austrias, Ungaris, Poolas, Horvaatias, Inglismaal, Venemaal ja Itaalias. Need reisid ja sealsed akadeemilised kogemused rikastasid minu professionaalset pagasit tohutult. Ja muidugi on alati meeldejäävad need hetked, mil endised üliõpilased tulevad aastate pärast tagasi ja kinnitavad, et ülikoolist saadud keeleoskus avas neile tööelus uued uksed.
Kas on mingi teadmine, mille omandamine on sind inimesena sügavalt muutnud?
Jah. See on teadmine, et keel ei ole lihtsalt grammatiliste reeglite kogum, vaid elav sild inimeste vahel. Õpetades aastakümnete jooksul nii erineva taustaga inimesi, mõistsin sügavalt, et igale õppijale on võimalik leida õige võti, kui luua auditooriumis töine ja usalduslik keskkond. See teadmine on teinud mind inimesena palju kannatlikumaks, paindlikumaks ja empaatilisemaks. Ma õppisin nägema maailma läbi teiste keelte loogika ning see on mind sügavalt muutnud.
Kui peaksid kirjutama essee teemal “Miks ma teen seda, mida ma teen?”, siis millest alustaksid?
Alustaksin ülestunnistusest, et see valik sündis juba pool sajandit tagasi siinsamas auditooriumis, kui ma ise olin alles üliõpilane. Ma ei alustaks teoreetilistest arutlustest, vaid konkreetsest faktist: sellest majast sai minu elu ja elutöö keskpunkt. Märgiksin kohe alguses ära, et vaatamata kõigile akadeemilistele astmetele, mida olen läbinud — õpetajast lektori ja doktorikraadini —, olen täna tagasi seal, kust alustasin ehk otse õppijate ees. See sissejuhatus seoks kohe minu isikliku eluloo ülikooli ja minu igapäevase tööga.