Neli aastakümmet raamatute vahel: Aigi Rautsi 40 aastat ülikoolis
Augustis tähistas Tallinna Ülikoolis oma 40. tööjuubelit Akadeemilise Raamatukogu teenindusosakonna hoidlate peaspetsialist Aigi Rauts.
Räägi veidi lähemalt, kuidas sa Tallinna Ülikooli tööle sattusid?
See, et ma kunagi raamatukogundust õppima läksin, toimus otsekui mingi juhatuse järgi. Olen lapsest saadik olnud suur lugemishuviline ja kohalikus väikeraamatukogus pea igapäevane külaline. Kui keskkoolis oli vaja hakata edasiõppimisele mõtlema, sattusin ühel suguvõsaüritusel pikemalt vestlema oma täditütrega, kes töötas samuti raamatukogus. Veidi enne sisseastumiseksameid TPedI raamatukogunduse erialale leidis ema vanade paberite hulgast mu teise klassi emakeelevihiku, kus oli kirjand teemal „Kelleks tahan tulevikus saada“. Olin sinna kirjutanud, et tahan saada raamatukogujuhatajaks! Ise ma selle kirjutamist muidugi ei mäletanud.
Ülikooli esimesel kursusel toodi meid õppeekskursioonile tollasesse Teaduste Akadeemia Teaduslikku Raamatukokku. Sel hetkel, kui astusin välisuksest maja fuajeesse, ütles üks hääl minu sees selgelt: „See on sinu koht.“ Kui saabus aeg praktikale minna, valisin kohe TA raamatukogu ja ütlesin ka teistele, et teen kõik praktikad just selles majas. Kuna seda raamatukogu polnud tavaliselt nimekirjas, kuhu lõpetajaid suunati, sain tänu ühele õppejõule (Ada Kirsel), kes töötas ka akadeemilises raamatukogus, nimelise suunamise. Sattusin tööle hoiuosakonda ja olen jäänud hoidlatele truuks tänaseni, kuigi vahepeal on pakutud võimalusi liikuda ka teistesse osakondadesse.
Nii et minu side Tallinna Ülikooliga on päris pikaajaline. Alguse sai see tudengipõlves loengutes käies, hiljem võttis ülikool meie raamatukogu oma tiiva alla ning lisaks elan ma juba pea viisteist aastat Tallinna Ülikoolist otse üle tee.
Milline on sinu tööga seotud lemmikmälestus?
Väga raske on valida nende aastakümnete hulgast mingit konkreetset lemmikmälestust. Kindlasti jään alati meenutama paljusid toredaid kolleege, kellega on nii kurbi kui ülinaljakaid olukordi läbi elatud. On kaks kindlat põhjust, miks ma pole kunagi mõelnud töökohta vahetada: 1) toetavad kolleegid, kellega võid alati arvestada ja 2) mitmekesine töö ja erinevad tööülesanded ning paindlik valik, kuidas ja millal paljusid asju teha. Ka vahetustega tööl on omad eelised.
Mis on olnud nende 40 aasta kõige olulisemad õppimiskohad sinu jaoks?
Peale kõrgkooli lõpetamist ei ole ma kunagi tundnud vajadust minna veel kuhugi edasi õppima või osa võtta mingitest kursustest, sest kui tekkis huvi ja vajadus mingi teema või probleemiga süvitsi tegeleda siis tarvitses mul minna riiulite vahele ja kõik vajaminevad materjalid olid kohe kättesaadavad. Kummalisel kombel sattusid just need raamatud kuidagi mu ette mis küsimusele ma parajasti vastust otsisin ning vastused ja teadmine olidki olemas. Mäletan selgelt, et esimene asi mida hoidlasse tööle tulles lugema hakkasin oli ajakirja „Horisont“ kõik aastakäigud ilmumise algusest alates. Paarkümmend aastat tagasi panin kokku 200 leheküljelise tabeli „Haiguste psühhosomaatilised põhjused.“ On tänuväärne võimalus olla kõigi nende teavikute keskel ja saada neid kasutada vastavalt vajadusele.