Kriidist tehisaruni: Suliko Liivi 50 aastat ülikoolis
Septembris tähistab Tallinna Ülikoolis oma 50. tööjuubelit humanitaarteaduste instituudi emeriitprofessor Suliko Liiv. Poole sajandi jooksul on ta õpetanud inglise keelt ja kultuuri, valmistanud ette võõrkeeleõpetajaid ning aidanud kujundada Eesti võõrkeelepoliitikat.
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1976. aastal asus Suliko tööle praeguse Tallinna Ülikooli eelkäija, Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise keele kateedris. Aastate jooksul on ta töötanud õpetaja, vanemõpetaja, dotsendi ja professorina ning täitnud ka dekaani, instituudi direktori, õppetooli juhataja ja senati komisjonide esimehe ülesandeid.
Suliko on osalenud Eesti keele arengustrateegia koostamises, võõrkeeleõppe olukorra ja õpetajate vajaduse kaardistamises ning Eesti võõrkeelepoliitika väljatöötamises. Tema enda sõnul on selle pika teekonna keskmes olnud eelkõige inimesed – üliõpilased ja kolleegid, kes on muutnud need 50 aastat elutööks.
Tähtpäeva puhul esitasime Sulikole mõned küsimused, et meenutada tema akadeemilise teekonna algust ja värvikaid hetki ning uurida, mis on ülikoolis poole sajandi jooksul muutunud ja mis jäänud samaks.
Kui mõtled oma esimesele tööpäevale 1976. aastal, siis milline tunne sulle esimesena meenub?
Olin äsja ülikooli lõpetanud ning minus oli võimas segu vastutustundest, põnevusest ja ebakindlusest. Kuna vanusevahe tudengitega oli minimaalne, kaasnes sellega ka paras psühholoogiline pinge.
Nägin, et tudengidki olid üllatunud, et õppejõud on nii noor. Nende toetav kaasatulek oli mulle suureks kergenduseks ning muutis õpikeskkonna kohe vahetumaks ja vabamaks.
Mis on sind 50 aasta jooksul ülikoolis hoidnud ja sulle kõige rohkem rõõmu pakkunud?
Olen tänulik ülikoolile, kolleegidele ja tudengitele, kes on teinud sellest poole sajandi pikkusest teekonnast minu elutöö. Tunnen, et töö tudengitega on hoidnud mind noorena.
Ülikooli akadeemiline pere ja vaim ning mõttekaaslaste kogukond pakuvad mulle ka praegu rõõmu ja loovad tugeva kuuluvustunde.
Milline seik ülikoolielust paneb sind siiani naeratama?
Üliõpilaste „igavesed vabandused“ panevad mind ikka muigama ja soojalt naeratama.
Oled näinud ülikooli muutumist nn kriidiajastust tehisintellekti ajastusse. Mis on nende suurte muutuste keskel samaks jäänud?
Iga uus üliõpilaste põlvkond on olnud põnev ja ainulaadne. Kui ma 50 aastat tagasi alustasin, õpetasime keelt peamiselt raamatute ja reeglite kaudu. Tänapäeval on keel elav, kiiresti muutuv ning tehnoloogiast läbi põimunud organism.
Ülikool on aga endiselt koht, kus õpitakse mõtlema, arutlema ja tõde otsima. Mul on hea meel, et inimlik kontakt ning vahetu dialoog üliõpilase ja õppejõu vahel on püsinud.
Mida oled nende aastate jooksul oma üliõpilastelt ja kolleegidelt õppinud?
Ülikoolis õpivad mõlemad osapooled. Tudengid ei lase õppejõu vaimul vananeda ega mugavustsooni kinni jääda. Kolleegide nõuanded, intellektuaalne tugi, toetav sõna ja inimlikkus on olnud hindamatu väärtusega.
Millise soovituse annaksid tänastele ja tulevastele õppejõududele?
Ole inimlik ja aus ning naudi oma õppejõuteekonda.
Kui sinu 50 aastat ülikoolis oleks raamatu peatükk, siis millist pealkirja see kannaks?
„Kriidist tehisaruni – pool sajandit akadeemilist teekonda“.