Psühholoogia doktorant Heli Aomets: "Sain korralikult harjutada seda, mis on ikkagi oluline, mida edasi anda, kui räägin oma tööst"
Tallinna Ülikooli psühholoogia doktorant Heli Aomets osales konkursil "Teadus 3 minutiga". Kuidas ta jõudis arusaamani, et doktorantuur on just see, kuhu jõuda, saab lugeda allpool.
Kuidas sa jõudsid oma teadusteemani ning miks just see sind kõnetab?
Bakalaureuses läks kiireks, kui pidin valima tööle juhendajat. Olin just tulnud vahetussemestrilt tagasi ja kuulsin, et kuu aja pärast peavad teemad ja juhendajad olema kinnitatud. Teadsin, et tahtsin midagi kognitiivpsühholoogiast, kuid mis täpsemalt ja kellega, polnud aimugi. Kirjutasin erinevatele õppejõududele, et kognitiivpsühholoogia mind huvitab. Eve Kikas pakkus, et üks mõiste arengu teema oleks tal pakkuda. Ma ei teadnud tol hetkel mõiste arengust mitte midagi. Lõpuks võtsin teema vastu, teadmata, mis see on. Uurides sai aina selgemaks selle tähendus ja kuidas see üldiselt inimpsüühika mõistmist kergemaks tegi. Vaimustusin sellest.
Magistrisse astumise eel sain Aaro Toomelalt pakkumise neuropsühholoogia teemadel midagi uurida ja jätkasin mõiste arenguga asjade seostamist. Pärast valisin doktori teemat pikalt. Kaalusin isegi meelemärkide arengu uurimist elevantide londikasutuse õppimise läbi. Saime Grete Arroga jutule, et mõtleme psüühikast ja hariduspsühholoogiast samas suunas. Kuidagi see süsteemmõtlemine oli üks teemadest mu meelel, sest Toomela sellest palju rääkinud oli, ja samas tundus nagu väheuuritud valdkond, seega potentsiaali oleks. Kuna mind keerukad teemad paeluvad ja lihtsate teemadega hakkab igav, mõtlesin aina enam sellega edasi minna. Kuna Arrol oli just mingi projekt läbi saanud, kust tuli mingi hulk andmeid, mis kuidagi komplekssuse teemadega seostusid, oli olemas ka andmestik, mille pealt esimene artikkel teha ja nii sai süsteemmõtlemine kõige realistlikumaks teemaks, mida edasi uurida.
Kas arvasid kunagi, et lähed ka doktorantuuri ning et sinust saab doktor? Kuidas see teekond läks?
Kui sain bakalaureusediplomi kätte, ütles üks sõbranna, veidi segaduses sellest, mis ma just tegin: "Now that you have your PhD..." ja ma naersin selle peale. Kursakaaslased arvasid ka juba bakaaegadest, et ma raudselt lähen doktorantuurini välja, aga ma arvasin, et magistrikraadist piisab. Kui magistri lõpus üht artiklit kirjutasin, mis muidugi kunagi avaldamisele ei läinud, sain teada, et ma tegelikult naudin teadustöö kirjutamise osa. Ka magistri- ja bakalaureusetööde kirjutamine oli nauditav. Nii sain teada, et teaduses ma oleksin päris õnnelik. Eriti mõnus on teadusuuringu disaini välja mõelda. Teadsin magistrit lõpetades, et doktorantuuri ma tulen, kuid kuna tol aastal sisseastujad jäid veel üliõpilasteks ja aasta hiljem algas uus süsteem, millega sai nooremteaduriks, ootasin veidi. Turvalisem oli aastakese teisi asju teha ja siis tulla. Juba sisseastumise projekti kirjutades oli ka selge, et tegevus on nauditav ja Grete Arroga koostöö sujub.
Kuidas sa hetkel oma teadusvaldkonda panustad ning mis projektides, uuringutes osaled?
Hetkel kestab veel projekt HARTA A3, kust ma enamuse oma andmetest sain. Lisaks analüüsin Eesti Keskkonnateadlikkuse Uuringus andmeid. Peagi jätkame süsteemmõtlemise uurimist uutes projektides.
Miks otsustasid "Teadus 3 minutiga" konkursil osaleda?
Naudin alati lava ja teaduse seletamist. Üks kasulikemaid osi oli oma kõne pidev ümbertegemine. Veel nädalavahetus enne finaali lihvisin oma teksti ja see ei olnud sugugi ideaalne. Sain korralikult harjutada seda, mis on ikkagi oluline, mida edasi anda, kui räägin oma tööst ja kuidas seda eesti keeles teha nii, et inimesed võimalikult hästi aru saaksid sellest. Leidsin selle käigus tavakõnest väljendeid, mis mu uurimisvaldkonda puudutasid ja seega on mul nüüd arsenalis hulk kommunikatsioonivahendeid.
Mis on sinu jaoks tark eluviis?
Elada, rakendades teaduslikku teadmist. Näiteks lapse kasvatamisel läheb kogu arengupsühholoogia teadmistepagas käiku.