Psühhosotsiaalse töö dotsent Mariann Märtsin: "Suurem muutus algab sellest, kui hakkame esitama uusi küsimusi ja nägema tuttavaid nähtusi teise nurga alt"

Millised on täna Eesti perede suurimad nähtamatud väljakutsed, millest me ühiskonnas piisavalt ei räägi, kuid mis vajaksid teaduslikku ja praktilist sekkumist?
Mul tuleb pähe kaks teemat. Esiteks, me räägime Eestis palju sellest, et lapsi võiks rohkem sündida, aga oluliselt vähem räägime sellest, mida emaks saamine tähendab ja millist tuge naised ja nende pered sellega seoses vajavad. Nagu olen varem kirjutanud, on emaks saamine väga oluline arenguline üleminek, mis algab enne lapse sündi ja kestab veel pikalt pärast seda ning mille jooksul naise elus aset leidvad psühholoogilised, sotsiaalsed ja eksistentsiaalsed muutused on oma iseloomu ja ulatuse mõttes sarnased puberteedieas toimuvatele muutustele.

Uuringud näitavad, et naised vajavad sellel perioodil palju mõistmist ja toetust, aga praegu jõuab tugi nendeni peamiselt siis, kui diganoositakse sünnitusjärgne depressioon. Ma arvan, et selle perioodi väljakutsetest tuleks rohkem rääkida ning liikuda toetussüsteemi arendamisel selles suunas, et emaks saamisega seotud tugi ei algaks mitte diagnoosist, vaid oleks selle arengulise ülemineku loomulik osa. 

Teine teema, mis on Eestis juba ka uuringutega tõstatatud (näiteks EU Kids Online uuring), aga millest meil siiski veel vähe räägitakse, on laste ja noorte suhted vestlusrobotite ja teiste tehisaru-kaaslastega. Ma arvan, et nii mõnedki Eesti lapsevanemad on juba avastanud, et nende lapsel on tekkinud emotsionaalselt oluline suhe mõne tehisaru-kaaslasega, mis asendab sõprus- või ka intiimsuhteid reaalse elu kaaslastega. Samas arusaamist sellest, kuidas sellises olukorras käituda, kuidas oma lapsega rääkida ja teda vajadusel toetada, on täna siiski veel vähestel vanematel. Minu meelest vajaks see teema enam avamist, et vanemad ei peaks selles osas ise nõu küsima mõnelt tehisaru-kaaslaselt.

Milline on olnud sinu karjääri jooksul kõige silmiavavam uuring või koostööprojekt, mis reaalselt muutis mõne pererühma või spetsialisti igapäevaelu paremaks?
Kui ma pean välja tooma ühe uuringu, siis ilmselt tõstaksin ma esile oma emaks ja isaks saamist käsitlevaid uuringuid, mis ma viisin läbi Austraalias töötamise perioodil. Need uuringud olid kavandatud ennekõike inimeste kogemuste sügavuti mõistmiseks ja teoreetiliste ideede edasi arendamiseks. Ometi peitus nende kõige olulisem väärtus minu jaoks just tulemuste praktilises mõjus. Need uuringud aitasid mul mõtestada emaks saamist murrangulise üleminekuna ja suunasid mind mõtlema sellele, millist tuge naised ja nende pered sellel üleminekuperioodil tegelikult vajavad.

Minu meelest algabki sageli kõige suurem praktiline muutus sellest, et hakkame esitama uusi küsimusi ja nägema tuttavaid nähtusi teise nurga alt. Eelmisel aastal Mõttekoja Praxis poolt läbi viidud sünnitusjärgse toe ülevaateuuringus osalemine oli seega minu jaoks selle töö väga loomulik jätk. See andis mulle võimaluse viia varasemad teoreetilised arusaamad praktilisse konteksti ning aidata kaasa sellele, et sünnitusjärgne tugi vastaks paremini perede tegelikele vajadustele. 

Kuidas ette valmistada tulevasi sotsiaaltöö valdkonna spetsialiste ülikoolis nii, et nad oleksid valmis ühiskonna kõige keerulisemateks kriisideks, säilitades sealjuures iseenda vaimse tervise?
Minu jaoks on sotsiaaltöö oma olemuselt valdkond, kus kriis ei ole erandlik olukord, vaid sageli osa igapäevasest tööst. Seetõttu ei tähenda valmisolek kriisideks ainult erakorralisteks olukordadeks valmistumist, vaid ennekõike tugevate eetiliste põhimõtete ja väärtuste kujundamist neis inimestes, kes sotsiaaltööd teevad. Inimväärikuse austamine, inimõiguste eest seismine, sotsiaalse õigluse edendamine, mitmekesisuse väärtustamine ning solidaarsus on sotsiaaltöö alusväärtused.

Mulle paistab, et kriisiolukordades pannakse just need väärtused kõige enam proovile, kuid samal ajal on need ka kõige olulisemad, et teha keerulistes olukordades häid otsuseid. Sama oluline on õpetada tulevastele spetsialistidele põhimõtet, et hapnikumask tuleb kõigepealt pähe panna iseendale ja alles seejärel saab hakata teisi aitama. Enesehoid on hädavajalik, et sotsiaaltööd oleks võimalik teha pikka aega, ilma ise läbi põlemata. Seetõttu on minu meelest oluline tudengitele edasi anda nii professionaalseid väärtusi kui ka praktilisi enesehoiu oskusi, et nad suudaksid kriisides toime tulla, säilitada oma vaimse tervise ja olla toeks ka teistele. 

Kuidas seostub sotsiaalne heaolu ja perede toetamine targa eluviisiga? Kas tark eluviis tähendab ka oskust luua ühiskonnas turvavõrke, et keegi ei jääks hammasrataste vahele?
Me teame täna päris hästi, et inimese heaolu ei kujune vaakumis, vaid sünnib suhetes. Seetõttu on sotsiaalne heaolu ja perede toetamine minu arvates targa eluviisi loomulik osa. Meie väärtused, hoiakud ja arusaam sellest, kuidas ühiskonnas koos elada, saavad alguse perest. Pere on esimene ja peamine koht, kus õpitakse hoolivust, usaldust, vastutust ja teiste märkamist. Kui pered tunnevad, et nad on toetatud ja väärtustatud, siis suudavad nad seda edasi anda ka järgmisele põlvkonnale ning see aitab kujundada ühiskonda, mis tugineb hoolivusele ja solidaarsusele. 

Ma usun küll, et tark eluviis tähendab oskust luua turvavõrke. Mitte sellepärast, et inimesed on nõrgad ja ei saa ise hakkama, vaid sellepärast, et igaüks võib mingil hetkel oma elus abi vajada. Minu jaoks ei vähenda turvavõrgu olemasolu inimese enda vastutust, vaid annab kindluse, et kui midagi läheb valesti, siis ma ei jää oma murega üksi.  

Mis on sinu jaoks tark eluviis? 
Minu jaoks tähendab tark eluviis ennekõike sotsiaalset tarkust, mis ei keskendu ainult üksikisiku heaolule, vaid aitab kujundada ühiskonda, kus kõigil on hea elada. Ehk siis tark eluviis on oskus näha endast kaugemale, märgata teisi, vajadusel abi küsida, aga ka abi pakkuda. See on ka oskus ja hoiak kujundada oma elu nii, et see, mis meist maha jääb, on sama väärtuslik, kui see, mille me pärisime. Tark ühiskond ei ole minu jaoks selline, kus igaüks saab täna iseseisvalt hästi hakkama, vaid selline, kus inimesed julgevad vajadusel abi küsida ning kus neil on turvaline üksteisele toetuda. 

Mida ise enda jaoks teed ja kuidas end maha laed?
Minu jaoks on kolm kõige olulisemat viisi enda eest hoolitsemiseks suhtlemine, lugemine ja liikumine. Mind maandab see, kui saan enda jaoks oluliste inimestega juttu ajada ja maailma asjade üle arutleda. Ma armastan lugeda. Suvi on see aeg, kus ma toidan oma vaimu ilukirjandusega, mille jaoks tööperioodil sageli piisavalt aega ei jää. Ja liikumist püüan ma ka oma päevadesse paigutada nii palju, kui vähegi suudan. Sel suvel olen enda jaoks taasavastanud jooksmise, millest on viimaste kuude jooksul saanud minu nädalate kindel osa.