Teadlase teekond: sirgest joonest olulisem on uudishimu ja sitkus
Tallinna karjäärikeskuses toimunud vestlusõhtul jagasid oma teadlaseks kujunemise lugusid võrdleva avaliku poliitika professor Triin Lauri ning elukestva õppe dotsent Halliki Põlda. Kohapeal ja veebis toimunud arutelus tulid jutuks ootamatud pööramised karjääriteel, teadlase igapäevaelu võlud ja valud ning see, mis teeb teadustööst päriselt tähendusrikka tegevuse.
Sagedasti arvatakse, et teadlase karjäär saab alguse juba varases nooruses ning liigub sirgjooneliselt koolipingist doktorantuurini. Vestlusel osalenud teadlaste kogemus näitab aga vastupidist, sest tee teaduseni võib olla mitmekesine ja täis ootamatuid pöördeid.
Triin Lauri jõudis akadeemilise karjäärini alles ligi 20 aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist. Vahepealsetel aastatel proovis ta kätt eri ametites, töötades näiteks keeleõpetajana ja Rootsi vahet sõitvatel laevadel. Otsustava tõuke doktorantuuri astumiseks andis magistritöö kirjutamise kogemus, mis pani silmad särama ja tekitas sügavama uurimishuvi.
Ka Halliki Põlda esimene eriala polnud haridusteadused, sest gümnaasiumi järel õppis ta hoopis Tallinna Tehnikaülikoolis automaatikainseneriks. Pärast aastaid eri valdkondades töötamist tõi laulupeo ajal ülikooli seinal nähtud plakat teda ühel hetkel Tallinna Ülikooli sisse astuma. Alustades uuesti magistriõppest, jõudis ta doktorantuuri ning tänaseks elukestva õppe dotsendi ametikohani.
Teadlase argipäev on üsna kaugeleulatuv müüdist, et tegemist on vaid labori vaikuses isoleeritult töötava inimesega. Töö on vaheldusrikas ning jaguneb peamiselt kolme tegevussuuna vahel. Ühest küljest täidab päeva õppetöö ja juhendamine, mis hõlmab loengute ettevalmistamist, läbiviimist ning üliõpilaste teadustööde suunamist. Teisalt on oluline osa teadus- ja uurimistööl, kuhu kuulub andmete kogumine, analüüsimine, erialase kirjanduse lugemine ning teadusartiklite kirjutamine. Kolmanda samba moodustavad arendus- ja võrgustikutöö, näiteks rahvusvahelistes projektides osalemine, konverentsidel esinemine ja hariduspoliitika kujundamises kaasalöömine.
Kuigi teadlase amet pakub tohutult vabadust oma aega planeerida, kaasneb sellega ka suur konkurents. Uurimisprojektidele rahastuse taotlemine ja teadusartiklite avaldamine tähendab seda, et tagasilükkamisi ehk "ei" vastuseid tuleb ette sageli. Nendega toimetulek ja eneseusust kinni hoidmine on teadlaselu paratamatu osa.
Oma igapäevases teadustöös tegelevad mõlemad teadlased teemadega, millel on otsene mõju ühiskonnale ja haridusele. Triin Lauri on oma uuringutes keskendunud hariduslikule ebavõrdsusele ning näidanud, kuidas Eesti ühtluskooli süsteemis võib kulisside taga toimuda varjatud kihistumine. Halliki Põlda uuris oma doktoritöös andekuse fenomeni ühiskonnas. Lisaks on ta töötanud selle nimel, et eri õppetüübid, nagu formaalne, mitteformaalne ja igapäevane õpe, oleksid paremini lõimitud.
Arutledes selle üle, millised omadused aitavad teadusteel edasi jõuda, ei tõstetud esile mitte pelgalt erakordset talenti, vaid eelkõige sihikindlust ja sitkust ehk oskust mitte alla anda ka siis, kui artikleid või projektitaotlusi tagasi lükatakse. Samuti on oluline avatud meel ja julgus liikuma hakata ka siis, kui lõpptulemus pole veel täielikult teada, ning siiras pühendumine ja huvi süveneda teemadesse, mis ühiskonda edasi viivad. Nagu vestlusest selgus, ei ole teadlaseks saamiseks ühte kindlat valemit, vaid oluline on julgus katsetada, õppida eri eluetappidel ning säilitada uudishimu ümbritseva maailma vastu.
Tallinna Karjäärikeskuses on aasta lõpuni üleval Tallinna Ülikooli fotonäitus “Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse”.
