Teadmussiirde doktorant Gea Ashilevi: "Doktorantuur saab olla mulle suurepäraseks hüppelauaks, et ise erialaselt oma pädevust tõsta, maailmapilti laiendada"

Kuidas jõudsid oma elus vaimse tervise ja selle uurimiseni? 
Teadsin juba keskkoolis, et mind huvitavad inimesed ja soovin minna edasi psühholoogiat õppima. Nii sündiski otsus astuda sisse Tallinna Ülikooli, kus tegin järjest nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi psühholoogia erialal. 

Minu jaoks on alati väga oluline olnud teooria ja praktika sidumine, teaduspõhisuse ja rakenduslikkuse koos pildil hoidmine. Ülikooli ajal õpingute kõrvalt töötasin nii noorsootöö valdkonnas kui ka psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus. Veetsin aasta vabatahtlikuna Kreekas Ateenas psüühikahäiretega inimeste tugikeskuses töötades ning võrdlemisi kohe pärast õpingute lõppu kutsus üks minu tore kolleeg noorsootöö valdkonnast mind kaasa lööma tollal veel võrdlemisi noore ning kujunemisjärgus MTÜ Peaasjad juures.

Peaasi.ee kooskonna juures olengi nüüd viimased 13 aastat saanud Eesti vaimse tervise ennetus- ja teavitustegevuste valdkonda sisse elada, ise panustada ja enda suureks rõõmuks käesoleval aastal teinud isikliku suure sammu ka selle teaduspõhise uurimise suunas ja jõudnud tagasi tuttavatesse Tallinna Ülikooli ruumidesse. Kuigi olen n-ö vahetanud eriala ja õpin nüüd ühiskonnateaduste instituudis sotsiaaltöö erialal, tunnen ma end siin psühholoogina väga koduselt.

Mida on see uurimisvaldkond sulle elus andnud ja toonud? 
Olen alles väga värske doktorant, käsil on õpingute esimene aasta. Noorte vaimne tervis ja vaimne tervis valdkonnana laiemalt on mulle muidugi juba pikalt tuttav, aga see, mida ma doktoriõppesse astumisel endale üheks eesmärgiks seadsin, on just nimelt sügavam  sukeldumine noorte vaimse tervise ennetustegevuste (teadus)maailma. 

Eesti kontekstis on väga lahe see, et teaduses esimesi arglikke samme astudes on tegelikult suhteliselt kiiresti võimalus kohtuda ning kokku puutuda väga mõjukate oma ala tegijatega - see Eesti võlu ja valu korraga, et inimeste ring on piisavalt väike.

Tunnen, et doktorantuur saab olla mulle suurepäraseks hüppelauaks, et ise erialaselt oma pädevust tõsta, maailmapilti laiendada ning valdkonnas väga konkreetsete ning praktiliste muutuste rakendamiseni jõuda!

Miks just teadmussiirde doktorantuur? 
Peaasi.ee on perioodil 2025-2029 partneriks ühe suure Horisondi projekti juures. YOUTHreach uuringu Bridging Gaps in Mental Health Support: A Comprehensive European Strategy tulemused aitavad täita olulise teadmislünga noortele suunatud, kergesti kättesaadavate vaimse tervise sekkumiste tõenduspõhisel arendamisel Eestis. Ühe osana sellest projektist uuritakse, kui hästi uued nõustamisteenused, nagu Peaasi.ee pakutav Peahea noortenõustamine, töötavad ja kuidas need saavad noortele pikaajaliselt kasulikud olla.

Sellised suured rahvusvahelised uurimisprojektid on organisatsioonidele nagu Peaasi.ee suurepärane võimalus olla n-ö sillaks praktikapõhise tõenduse (practice based evidence) loomisel ning saada väga olulist sisendit oma teenuste kohandamise ja arendamise jaoks, et jõuda just nende noorteni, kes antud konkreetsete teenuste jaoks parim sihtgrupp on. 

Samas nõuavad sellised suured uurimisprojektid ka võrdlemisi palju ressurssi, mida organisatsioonil endal (kes pole ei uurimiskeskus ega ülikool) tingimata pakkuda ei ole ning nii tunduski minu kaasamine teadmussiirde doktorandina suurepärase lahendusena. 

MTÜ juures kohapeal töötamine aitab hoida mu fookuse lisaks teadustööle väga selgelt just nimelt ka selle praktilise väljundi poolel, st mida ja kuidas Peaasi.ee sündiva doktoritöö tulemustest saaks Peahea nõustamisteenuse pakkumise juures arvesse võtta, muuta ja kohandada. Samuti pakub SekMo võimaluse mõelda organisatsiooni juures laiemalt kaasa, kuidas Peaasi.ee teadussuuna visiooni ning strateegiat niimoodi täiendada, et teaduspõhisus organisatsiooni ühe põhiväärtusena hästi selgelt ning süsteemselt kõigist tegevustest läbi kumaks.

Kui räägime uurimisvaldkonnast lähemalt, siis mis on praegused valukohad vaimse tervise toetamisel, mida sina uurid? 
Kui inimesel tekivad vaimse tervise mured, ei ole alati lihtne aru saada, kust abi otsida. Sageli tuleb sobiva spetsialisti juurde pääsemist kaua oodata ning selle aja jooksul võivad mured süveneda. Samas vajavad paljud inimesed tuge juba palju varem, enne arstiabi. 

Selleks arendatakse Eestis väga hoogsalt praegu vaimse tervise astmelise abi mudelit. Astmeline abi tähendab, et inimene saab abi samm-sammult, alustades oma seisundile optimaalsest sekkumisest. Abi liigub selges järjestuses: esmalt eneseabi, seejärel vajadusel VIPS (väheintensiivne psühholoogiline sekkumine), edasi esmatasandi tervishoid ning tõsiste seisundite korral eriarstiabi, näiteks psühhiaatria. Järgmisele tasemele liigutakse siis, kui eelmine ei ole toonud piisavat leevendust. 

Seega on praegu Eestis väga aktuaalne teema noorte vaimse tervise valdkonna arendamine ja teenuste (sh VIPS-ide) laiendamine — sekkumisi tuuakse süsteemi juurde järjest rohkem. Samas on minu hinnangul üks suur valukoht see, et meil napib sügavamat teadmist sellest, milline sekkumine, millises kontekstis ja millistele noortele kõige paremini töötab. See on rakendusteaduse üks kesksemaid küsimusi, sest ei piisa sellest, kui sekkumine on kusagil mujal tõenduspõhiseks tunnistatud - oluline on mõista, kas ja kuidas see konkreetse kultuuri, süsteemi ja sihtrühma kontekstis reaalselt toimib. 

Minu doktoritöö keskendub täpselt sellele küsimusele Peahea noortenõustamise näitel: kuidas Austraalia päritolu lühisekkumise mudel (BIYMH) on Eesti oludesse kohandatud, milline mõju on kohandustel sekkumise loogikale, ja kas ning kuidas see praktikas toimib. Laiemalt usun, et see on koht, kus tõenduspõhine praktika ja praktikapõhine tõendus peavad käima käsikäes — organisatsioonid nagu Peaasi.ee koguvad väärtuslikku kogemuslikku teadmist selle kohta, mis reaalses töös toimib, ja teadlaste roll on aidata seda teadmist süstemaatiliselt koguda, analüüsida ja tõenduseks vormida.

Kui rääkida aga sinust kui inimesest - millega sulle vabal ajal meeldib tegeleda? 
See ei ole küll hobina praegu kirjeldatav, aga teadusmaailmast viib mind välja minu töö pereterapeudina. Olen viimased 7 aastat eravastuvõtte teinud ja jätkan väikses mahus nendega nüüd ka doktoriõppe kõrvalt. See on hoopis teistsugune käik, mis tuleb mõtlemisse sisse lülitada siis, kui klientidega teraapiaruumis kohtun ning naudin seda vaheldust teadusmõtlemise tasakaalustamiseks väga.

Veel rõõmustan ma, et olen üle liiga mitme aasta tagasi koorilaulu juurde jõudnud ning alustasin sellest hooajast taas Kalamaja Segakoori juures. Sealne seltskond on kasvanud Eesti suurimaks segakooriks ning on päris uskumatu, kuidas igal nädalal on proovis võimalus kogeda laulupeo-värinaid ning kananahka, kui seltskonnana kõik oma suud üheskoos avame ja hääled valla laseme.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber füüsilisest trennist ning liikumisest, mis väga tugeva baasi laob ka heas vaimses vormis olemisele ka - jõutrenn, ujumine ja vaikses tempos tennise õppimine koos abikaasaga aitavad pakkuda mõnusat ümberlülitust.

Mis on sinu jaoks targa eluviisi eestvedamine?
Targa eluviisi eestvedamine tähendab minu jaoks, et ülikool toetaks selliste inimeste kasvu ning arengut, kes on järjepidevalt motiveeritud nägema suuremat pilti, julgevad minna aeg-ajalt väga süvitsi, hoiavad iseenda füüsilist ning vaimset tervist ning ei kõhkle sekkuda ning algatada muudatusi seal, kus paistab, et need sündida võiksid ja saaksid!

Uuri lähemalt teadmussiirde doktorantuuri kohta siit.