Teadusprorektor Tiina Pajuste: "Valeinfo ajastul on äärmiselt oluline, et valdkonna eksperdid julgeksid ühiskonda kõnetavatel teemadel teaduspõhiselt kaasa rääkida"
Värske Tallinna Ülikooli teadusprorektor ning rahvusvahelise õiguse ja julgeoleku professor Tiina Pajuste teadustöö fookuses on rahvusvaheliste organisatsioonide vastutus, rahvusvahelise õiguse roll rahuprotsessides ja digitaalsed inimõigused.
Rahvusvaheline õigus kõlab suurelt ja vahel ka kaugelt. Mis on see igapäevane hetk sinu töös, mis toob sind tagasi n-ö maa peale?
Õppejõuna oli selleks alati suhtlus üliõpilastega loengutes ja nende küsimustele vastuste leidmine. Kui ise näed suurt pilti ja rahvusvahelist tasandit, siis nemad loovad seosed oma igapäevaeluga, esitavad kriitilisi küsimusi ja pakuvad erinevaid lähenemisi. Lahkun loengutest alati värskete mõtetega ja innustatuna.
Miks valisid just rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste suuna? Kas see oli soov maailma parandada või intellektuaalne huvi keeruliste süsteemide vastu?
Õigusõpingute jooksul pakkusid mulle huvi erinevad õigusvaldkonnad, aga kõige põnevamad arutelud toimusid alati rahvusvahelise õiguse ainetes. Rahvusvahelises õiguses põimuvad õigus, ajalugu, poliitika ja filosoofia ning tegeletakse väga suurte küsimustega. See köitis mind rohkem kui riigisisese õiguse detailikesksus.
Juba esimesel kursusel hakkasin osalema rahvusvahelise õiguse harjutuskohtu võistlustel, mis viisid mind ka USAsse võistlema ja kujunesid õpingute üheks põnevamaks osaks. Kuna väikeses Eestis tundunud juristina üksnes rahvusvahelisele õigusele spetsialiseerumine kuigi praktiline, nägin alguses oma tulevikku diplomaatias. Hiljem võitis siiski akadeemia mu südame.
Mis tõi sind rektoraati? Mis viis direktori ametini? Kas sul on põletavaid südameteemasid?
Kui mulle tehti ettepanek direktoriks kandideerida, ei tundunud see mõte esialgu kuigi ahvatlev. Olin just saanud tenuuriprofessoriks ja mul oli palju põnevaid plaane. Ka akadeemilise tööga kaasnev paindlikkus sobis mulle väga hästi. Lõpuks aga tundus, et pole mõistlik lasta käest võimalust instituuti arendada ja aidata kujundada sellest koht, kus ka endal oleks tulevikus väga hea töötada.
Olles juba administratiivrollile käe andnud, oli otsus teadusprorektoriks hakata lihtsam. Rektoraadis saan ülikooliüleselt vedada eest neid teemasid, millega instituudis tegelema hakkasin, ning lisaks haridus- ja teaduspoliitikas laiemalt kaasa rääkida.
Südameteemasid on mul palju ja näen juba praegu, et valikute tegemine saab olema raske. Üks läbiv eesmärk on aga aidata kaasa positiivsema ja lahendustele suunatud organisatsioonikultuuri kujundamisele. Ka rasketest teemadest saab rääkida nii, et arutelu ei muutuks vastanduvaks ega ebameeldivaks.
Tagasi teaduse juurde. Kui oluline on Sinu jaoks teadlasena ühiskondlikus debatis kaasa rääkida ja meedias keerulisi õiguslikke olukordi selgitada?
Valeinfo ajastul on äärmiselt oluline, et valdkonna eksperdid julgeksid ühiskonda kõnetavatel teemadel teaduspõhiselt kaasa rääkida. Kui teadlane vaikib, võtab keegi teine ikka sõna, aga siis võib faktide asemel jääda kõlama kellegi subjektiivne arvamus. Ja tihti need arvamused lõhestavad ühiskonda.
Mis on sinu jaoks tark eluviis? Kas ühiskondlikul tasandil tähendab tarkus oskust seista õiguse ja õigluse eest ning kuidas saame meie igapäevaselt olla õiglasema maailma eestvedajad?
Tark eluviis on selline, kus valikute aluseks ei ole ainult mugavus või lihtsus, vaid arukus ja oskus näha oma otsuste pikemaajalisi tagajärgi. Isiklikus elus tähendab see mulle eelkõige tasakaalu – töö, pere ja kõige muu olulise vahel.
Ühiskondlikul tasandil tähendab tarkus minu jaoks ka seda, et me ei ole ükskõiksed selle suhtes, mis meie ümber toimub. Õiglasem maailm ei sünni ainult suurtest otsustest. See sõltub ka väikestest igapäevastest valikutest: kuidas me teisi kohtleme, kas oleme valmis kuulama teistsuguseid seisukohti ja kas julgeme ebaõiglusele vastu astuda.
Kuidas sa lõõgastud ning mida veel väljaspool ülikooli tööd teed?
Kõige rohkem maandab mind looduses olemine, seega põgenen esimesel võimalusel linnast ära, võimalusel Saaremaale maakodusse. Lastega vette kivide loopimine või niisama metsas ja mere ääres logelemine ajab kõik töömõtted peast. Aga kui maale ei jõua, siis aitab väga hästi ka tantsimine või karate. Mõlemaga olen tegelenud juba aastakümneid.
Olen ka rahvusvaheline karatekohtunik ja seetõttu käin igal aastal nii Euroopa meistrivõistlustel kui ka teistel rahvusvahelistel tippvõistlustel. Kohtunikutöö on minu jaoks võimalus panustada spordi arengusse ja kvaliteeti, aga ka ennast pingeolukordades proovile panna. Olukorrad, kus otsused tuleb teha kiiresti ja kus neist võib sõltuda sportlaste tervis ja võistluse tulemus, õpetavad pingega toime tulema. See aitab omakorda tööelus madalamate panustega keerulisi olukordi märksa rahulikumalt võtta.