Vilistlasintervjuu Mait Agu preemia laureaadi Aare Randeriga

Mait Agu oli Teie õpetaja ja kursusejuhendaja. Mida tähendab Teile saada just tema nime kandev tunnustus?

Oli tõesti õnn olla Mait Agu kursusel ja eks iga kursusejuhendaja võtab selle aastakäigu tudengid rohkem "tiiva alla". Olime tema kursus, kellele olid seatud suuremad ootused ja lootused. Saime kogeda ka seda, kui lootused ei täitunud, ja see õpetas inimlikkust. Kõik me oleme inimesed eri elufaasides – areng kulgeb mõõna- ja tõusuvete kontrastsuses.

Kuna Mait oli kogu tolleaegse Tallinna Pedagoogikaülikooli tantsukõrghariduse eestvedaja ja samal ajal meie kursusejuhendaja, siis on mul üsna võimatu eristada tema nime kandva tunnustuse tähenduslikke kihte enda jaoks. Omamoodi olid kõik kursused "Agu õpilased".

Iseseisvuseelne aeg ja esimesed vabadusaastad olid segased nii õppejõududele kui ka tudengitele. Paljudel tollal lõpetanud tudengitel oli raske leida õpitud erialal rakendust, sest tantsukultuuri tähendus vähenes ja näis, et seda sai jätkata üksnes entusiasmist. Paljusid viis elu teistele radadele. Raske oli nii Maidul kui ka teistel õppejõududel, sest majanduslik kindlustatus tuli pigem mujalt kui tööst pedagoogikaülikoolis. Mitmel rindel pühendunult tegutsemises on omad ohud.

Mina jäin valitud erialale truuks ja suundusin kohe Soome õppima. Arvan, et muidu oleksin toimetuleku surve tõttu selle karjääri katkestanud. Ehk siis olen saanud võimaluse jääda Maidult õpitu juurde ja traditsiooni hoida, arendada ja edasi kanda. Järjepidevus annab ajaloole sidususe, seda enam, et minugi õpetajateks olid mitmed Mait Agu õpilased, sh Ene Jakobson, Maido Saar, Ülle Toming, Angela Arraste, Renee Nõmmik. See loob mõnusa sidususe, kus generatsioonide piirid hägunevad ning tantsuõpe saavutab nauditava dünaamilisuse.

Olete Tallinna Pedagoogikaülikooli vilistlane ning hiljem ka ise Tallinna Ülikoolis õpetanud. Milline õpinguaegne kohtumine, kogemus või õppetund on Teid kõige rohkem kujundanud ja saadab Teid tänaseni?

Igasse õppeprotsessi kuulub nii õnnestumine kui ka ebaõnnestumine ning oluline on, et tervikkogemus oleks edasiviiv. Ma ei soovi tõsta esile ühtegi konkreetset hetke, vaid väärtustan seda, et oskaksime võtta igast õppetunnist nii positiivse kui ka negatiivse endaga kaasa: negatiivse kui alateadvusse jäänud tõdemuse mitte samu vigu korrata ja positiivse edasiviiva innustusena, et alati saab paremini.

Teie loominguline tee on viinud rahvatantsust nüüdistantsuni ja teatrilavastusteni. Milline töö on olnud Teile endale kõige suurem avastus – pannud Teid tantsust või iseendast teisiti mõtlema?

Kõige suurem avastus on jätkuv "elutöö", milles uued avastused intrigeerivad üha uuesti teisiti mõtlema, ümber mõtestama ja kriitiliselt analüüsima. Enne pedagoogikaülikooli olin ennekõike rahvatantsu lainel, õpingud avasid uusi maailmu ning pedagoogikaülikooli lõpetades olin enim õppinud seda, et tahan edasi õppida. See kirg kandis mind otsima võimalusi ning nii suundusin Soome, kus mu südame võitsid moderntants ja jazz. Samas on väga tervendav naasta varasemate "südamemurdjate" juurde ning leida nendega uus suhe ja uus mõte. Kõik need kogemused aitavad olla avatud, kanduvad loodetavasti erinevate teatrilavastuste koreograafi või liikumisjuhi töösse ning aitavad olla "lavastaja käepikenduseks".

Olete pikalt juhendanud eakaid tantsijaid, kellest mõnega olete koos töötanud juba ligi veerand sajandit. Mida on nemad Teile õpetanud tantsu ja inimeseks olemise kohta?

Jah, see on olnud justkui elusool, kogemus, mis annab vürtsikaid tähendusi. Kuigi on ütlus, et kordamine on tarkuse ema, ei taha liigselt korrata ning juhin siinkohal tähelepanu intervjuule Anu Söödiga Tantsu Kuukirjas (juuni 2026), milles sai eakate juhendamist põhjalikumalt mõtestatud. Eakad on õpetanud mulle vananemist ja mõtestama seda, kuidas kanda elukogemust tantsu ja liikumisse, kuidas püsida terve ja positiivsena. Peale selle on see pannud mind mõtlema elu üürikusele ning sellele, et kunagi ei ole liiga hilja: hilja on üksnes siis, kui hilja-nimelise vabanduse tõttu asjad jäävad tegemata. Kui on soov midagi teha, siis tasub soovist võtta inspiratsiooni ja alustada, vähemalt proovida ja katsetada. Loobumine ja allaandmine ei vii edasi.

Preemia annab põhjust tehtule tagasi vaadata. Aga kui vaadata edasi, siis mida tahaksite tantsus veel avastada või teoks teha?

Oluline on elada hetkes ning teha olevik sisukamaks mineviku ja tuleviku vahelise dialoogiga. Tunnustus on väärtushinnang minevikule, mis toidab tulevikku, inspireerib. Kindlasti tahan jätkata tantsust kirjutamist, selles valdkonnas tunnen end vägagi lapsekingades. Ajalugu pakub lõputut avastamist. Tantsu-uurimuslik suund annab potentsiaali tegutsemisele õpetajana. Olles elanud pikalt väljaspool Eestit, on minu teadmised Eesti tantsuelust lünklikud, neid lünkasid tahaks täita ning seeläbi mõelda, kuidas meie tantsuelule kaasa aidata. Väga ammu pole ma teinud tantsulavastust, mistõttu vahel unistan sellest. Aga võib-olla ongi parem, kui kõik unistused ei täitu — sest just kõrgelennuline unistamine on omaette nauding, mis hoiab hinge ärksa ja pilgu kirkana.