Digiajastu paradoks: kuidas kaitsta tõde viisil, mis ei piiraks vabadust?

Kujutage ette olukorda: paar päeva enne parlamendivalimisi ilmub avalikkuse ette helisalvestis, milles tuntud poliitik räägib avameelselt valimistulemustega manipuleerimisest. Erakonna toetajad on sügavas hämmingus ja meedias muutub pilt poliitikust tundidega – ning alles hiljem selgub karm tõsiasi, et lindistus oli tehisaru loodud süvavõltsing, viimaste detailideni usutavaks lihvitud, kuid ilma igasuguse tõepõhjata. Kahjuks ei ole selline olukord enam teadusulme stsenaarium, vaid tõsieluline juhtum, mis raputas Slovakkiat 2023. aasta sügisel.

Eurobaromeetri uuringud näitavad, et 71% eurooplastest puutub veebis valeinfoga kokku sageli või väga sageli ning 86% vastanutest leiab, et moonutatud teabe kiire levik on otsene oht demokraatiale. Enam ei räägi me pelgalt "libauudistest", vaid palju sügavamast infoökosüsteemi kriisist, mille käigus on tõest saanud ärimudel ja geopoliitilise võitluse tööriist.

Usalduse defitsiit kui muna ja kana dilemma

Küsides, kas sellises välja mõeldud teabest mõjutatud ühiskonnas elamise puhul on suurem probleem valeinfo levik ise või usalduse kadumine institutsioonide vastu, jõuame klassikalise muna ja kana dilemmani. Need kaks nähtust toidavad nõiaringis teineteist: valeinfo õõnestab usaldust teadlaste, meedia ja riigi vastu, kuid samal ajal on just usalduskriis see, mis paneb inimesi alternatiivseid “tõdesid” otsima.

Kui traditsioonilist meediat ja teadust enam ei usuta, hakatakse vastuste saamiseks kiikama midagi muud: suletud gruppides levivaid narratiive, pseudoteadust ja alternatiivseid institutsioone.

Tehnoloogia toimib selles võrrandis nagu katalüsaator, sest platvormide algoritmid ei ole loodud tõe tuvastamiseks, vaid kasutaja ekraani ees hoidmiseks. Algoritm kaardistab inimese mõttemaailma ja hirmud ning söödab lugejale ette just sellist sisu, mis vastab tema ootustele ega valmista pettumust. Tulemuseks on polariseerunud ühiskond, milles faktide kohta antud hinnangud on sedavõrd lahknevad, et ühist pinda on sageli võimatu leida. 

“Paraplatvormid” ja tehisaru varjatud rindejoon

Viimastel aastatel on infoökosüsteem teinud läbi plahvatusliku hüppe. Kui varem näisid põhiprobleemiks olevat inimestest “trollid”, tuleb nüüd võidelda automatiseeritud mõjutuskampaaniatega, mis on paraku sageli maskeeritud rohujuuretasandi kodanikualgatusteks. Tee sa siis kindlaks, kas veenva idee taga on mõni mures kogukond või väikese grupi huve kaitsmiseks loodud tehnoloogiline lahendus. Suurte ja tuntud platvormide varjus, nagu Facebook või X, on kanda kinnitanud n-ö paraplatvormide ökosüsteem ehk tehisaru sisuloomeriistade, varjatud turundusfirmade ja kaasatuse musta turu võrgustik, mis pakub postituste levitamist ja libakontode vorpimist lausa teenusena.

Suurepärane näide pärineb Soome faktikontrolli organisatsiooni Faktabaari uuringust „Up Next, Biased politics“. Analüüsides 2024. aasta Soome presidendivalimiste ajal YouTube’i soovitusalgoritme, selgus, et algoritmid kaldusid poliitilist sisu manipuleerima, mõjutades otseselt valijate valikuvabadust. 

Tehisintellekti kiire areng on lisanud siia uue kihi, sest süvavõltsingud, automaatselt genereeritud tekstid ja konkreetsele infotarbijale sihitud mõjutuskampaaniad ei muuda ainult info hulka, vaid ka selle loomise aluspõhimõtteid. Manipulatsioon ei ole enam juhuslik ja suunatud massidele, vaid täpne, dünaamiline ja äärmiselt isiklik.

Demokraatia kallis hind: õiguslik miiniväli

Probleemile lahenduse otsimisel ei pea aga niivõrd keskenduma vaid tehnoloogilisele, vaid samaväärselt ka õiguslikule ja eetilisele küsimusele. Kuidas suruda maha kuritahtlikku desinformatsiooni nii, et ei hävitaks samal ajal demokraatia nurgakivi – sõnavabadust?

Nii on tekkinud demokraatlikus avalikus ruumis keeruline dilemma: ühelt poolt on vaja kaitsta ühiskonda manipuleerimise ja tahtliku eksitamise eest, teiselt poolt on vaba ühiskonna alustalaks kohustus taluda ka ebamugavaid, provotseerivaid ja valesid arvamusi.

Paradoks seisneb selles, et demokraatlikus ühiskonnas ei saa ega tohi olla kellelgi monopoli otsustada, milline teave on tõene ja objektiivne. Samal ajal on traditsioonilisel meedial, uuel meedial ja ka tänapäeva suunamudijatel vastutus edastatava teabe tõepärasuse eest. Faktikontroll ei tohi muutuda poliitiliseks relvaks, vaid peab rangelt lahutama faktid vabadest arvamustest. 

Kuidas püüab probleemile läheneda mastaapne teadusprojekt COMPASS?

Üks keskseid järeldusi, mis sellest probleemist kerkib, on ebamugav: väärinfo ei ole nähtus, mida saab lõplikult kõrvaldada. Pigem on see demokraatliku ühiskonna püsiv pingeseisund ehk hind, mida makstakse avatud infokeskkonna eest.

Kuid midagi saab ja tuleb loomulikult ette võtta. Selle ulatusliku ja igaüht meist puudutava probleemi lahendamiseks on 3,5 miljoni euro suuruse rahastuse saanud suuremahuline Euroopa Horisondi uurimisprojekt COMPASS, mis toob Tallinna Ülikooli juhtimisel kolmeks aastaks ühe laua taha õigusteaduse, psühholoogia, andmeteaduse ja meediauuringute teadlased ja spetsialistid kaheksast riigist.

Eesti õigusteaduse seni suurima grandiprojekti kaugeleulatuvam eesmärk on otsida vastust küsimusele, mis on ühtaegu tehniline ja filosoofiline: kuidas suudavad tänapäeva demokraatlikud ühiskonnad tõrjuda arenenud ja keerulist digitaalset infomanipulatsiooni viisil, mis ei sea ohtu ega kahjusta inimeste põhiõigusi, eelkõige sõnavabadust ja eraelu puutumatust.

17. septembril toimus Tallinna Ülikoolis COMPASSi avakohtumine, kus projektis osalevad teadlased ja eksperdid tutvustasid projekti eesmärke ja oma rolli selles. Üritusel kõnelesid teiste seas TLÜ inimõiguste juhtivprofessor Mart Susi, kes on projekti koordinaator, teadusprorektor Tiina Pajuste, kes osaleb projektis ka teadlasena, ning projekti nõukoja liikmena endine Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Samuti said sõna partnerülikoolide ja -organisatsioonide esindajad.

Projekti tulemusi soovitakse kasutada avaliku sektori, digiplatvormide ja kodanikuühiskonna tegevuses ning anda sisendit Eesti ja Euroopa poliitikakujundamisele.

Demokraatia ei eelda üksmeelt, vaid vaba ühiskonda, milles oleks piisav ühine alus, mille pinnalt vaielda. Kui see alus hakkab killustuma, ei muutu ainult info levik, vaid ka demokraatliku arutelu olemus ise. Ja võib-olla just selles pinges seisnebki tänapäeva infomaailma kõige olulisem küsimus ja just seetõttu on selline mastaapne teadusprojket nagu COMPASS erakordselt vajalik ja oodatud.