Ekspert eetris: Eesti hariduse edu algab lasteaiast
Saates „Ekspert eetris“ võetakse fookusesse alusharidus ning analüüsitakse, milline on lasteaia ja sealsete õpetajate tegelik roll lapse arengus ning Eesti heades PISA tulemustes. Külas on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor ja õpetajahariduse valdkonna juht Tiia Õun ning hariduspsühholoogia keskuse teadur ja arendusjuht Anne-Mai Meesak.
Kui räägitakse Eesti hariduse heast tasemest ja rõõmustatakse PISA-testi tulemuste üle, keskendutakse enamasti 15-aastastele noortele ja koolisüsteemile. Laste haridustee ei alga aga esimeses klassis, vaid ammu enne kooli nii kodus kui lasteaias. Keegi on õpetanud neid maailma mõtestama, teistega arvestama ja andnud lõpututele küsimustele sisukaid vastuseid. Seega loob just alusharidus suure osa eeldustest, millele lapse edasine areng toetub.
Saates „Ekspert eetris“ arutlesid alushariduse olukorra üle Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor ja õpetajahariduse valdkonnajuht Tiia Õun ning hariduspsühholoogia keskuse teadur Anne-Mai Meesak.
Eesti lasteaed paistab rahvusvaheliselt silma
Tiia Õuna sõnul näitavad rahvusvahelised uuringud, et hariduses kõige edukamaid riike iseloomustab muuhulgas tugev alusharidussüsteem, kõrge haridustasemega õpetajad ning sisukad ja mitmekülgsed lapse arengust lähtuvad tegevused. Seega on Eesti alusharidusel väga oluline roll laste haridustee alguses.
Eesti alusharidusel on mitu rahvusvaheliselt tähelepanuväärset eripära. Meie lasteaedade ajalugu ulatub 19. sajandisse ning kõrgharidusega alushariduse õpetajaid on Eestis koolitatud juba alates 1960. aastatest. Lasteaiad on Eestis avatud pika päeva vältel ning lapse arengut toetavad peale rühmaõpetajate näiteks muusika- ja liikumisõpetaja. Päeva jooksul pakutakse sooja toitu ja puhkevõimalust ning kasutatakse palju mängulist ja lõimitud projektõpet.
„Selline korraldus on Euroopas ja ka maailmas üsna erandlik,“ ütleb Õun.
Eestis kehtib lasteaedadele riiklik õppekava, mis loob ühise aluse, kuid jätab lasteaedadele ja õpetajatele ruumi otsustada, kuidas lapsi õpetada – kas rohkem projektide, õuesõppe või mõne muu lähenemise kaudu.
Seega on üks Eesti alushariduse tugevusi ühine kvaliteediraamistik ja samal ajal õpetaja professionaalne vabadus.
Lapse oskusi ei saa hinnata ainult tähtede ja numbritega
Anne-Mai Meesak kaitses hiljuti doktoritöö, milles uuris seoseid laste varajaste akadeemiliste oskuste, vanemate uskumuste ja tegevuste vahel. Kui tavapäraselt küsitakse laste kohta käivaid andmeid ja tähelepanekuid peamiselt vanematelt või õpetajatelt, siis Meesak kaasas uuringusse ka viieaastased lapsed.
Tulemused näitasid, et akadeemiliste oskuste seisukohalt on juba alushariduses väga olulised mõtlemisprotsessid, tähelepanu ja taju ning õpioskused. Tähtis on ka see, kas laps tunneb õppimise vastu huvi ja usub ise, et saab temalt oodatuga hakkama. Seega ei ole kooliks valmistumine kaugeltki pelk tähtede ja numbrite selgeksõppimine. Hoopis olulisem võib olla lapse usk oma võimetesse.
Kandev roll on ka lapsevanemal, kuid mitte tingimata nii, nagu võiks arvata. Meesaku doktoritöö tulemused näitavad, et lapse akadeemilise edukuse puhul on olulisem lapsevanema ja lasteaia koostöö, mitte see aeg, mis vanem pühendab lapsele lugemise ja arvutamise õpetamisele. Hoopis suurema tähendusega võib olla see, kui palju osaleb lapsevanem lasteaiaelus ja milline on koostöö õpetajaga.
Tiia Õuna sõnul võiks lapsevanema tähelepanu keskmes olla eelkõige lapse sotsiaal-emotsionaalne areng. „Euroopas läbi viidud uuringud näitavad, et mida rohkem tegutseb vanem lapsega koos, seda paremini arenevad lapsel nii akadeemilised kui ka üldoskused, eriti mänguoskus. Enim fookuses võikski olla lapse emotsionaalsed oskused ehk siis suhe vanema ja lapse vahel. Räägi lapsega, kuula teda, aruta, küsi küsimusi, ole ja tegutse koos. See kõige kese.“
Eesti alushariduse õpetaja on kõrgharidusega professionaal
Alushariduse õpetaja töö tähenduslikkusesse usuvad ka õpetajad ise. Õuna sõnul näitas ulatuslik riiklik rahulolu-uuring, et õpetajad on üldiselt rahul oma igapäevatöö ja selle tähenduslikkuse ning koostööga laste ja vanematega. Suurem probleem on väljastpoolt saadava tunnustuse ja väärtustamisega.
Meesaku sõnul ei tohi unustada, et ka lasteaiaõpetaja on „pärisõpetaja“. Tegemist on kõrgharidusega professionaaliga, kes vastutab laste eest kõige varasemas ja väga olulises arenguetapis. Samal ajal jäävad ühiskondlikus arutelus lasteaiaõpetajad sageli kooliõpetajate varju.
Üks ilmekas näide on palgaerinevus, mis tuleneb muu hulgas sellest, et alushariduse eest vastutavad kohalikud omavalitsused. Mõnes omavalitsuses on suudetud tagada võrdsed palgatingimused, kuid süsteem ei ole kõikjal ühesugune.
Veel üks oluline mure on tugispetsialistide puudus. Kaasav haridus tähendab, et õpetaja peab suutma toetada väga erinevate vajadustega lapsi, kuid kui lasteaias ei ole eripedagoogi või logopeedi, võib õpetaja jääda oma murega üksi. See suurendab koormust ja võib mõjutada ka tööheaolu.
Hoolimata vastutusrikkast ja pingelist tööst on huvi õpetajaameti vastu suur. Õuna sõnul on konkurss alushariduse õppekohtadele olnud viimastel aastatel viis kuni üksteist inimest kohale. Õpetajaks tullakse õppima nii otse gümnaasiumist kui ka karjääripöörde kaudu. Mõni avastab oma kutsumuse pärast abiõpetajana töötamist, teine tuleb sessioonõppesse juba praktiseeriva õpetajana.
Mida saab teha lapsevanem?
Kui lapsevanem tunneb lapse lasteaiapäeva vastu huvi ja on kaasatud erinevatesse tegevustesse, aitab ta Anne-Mai Meesaku sõnul nii lasteaiaõpetajat kui last.
Tähtis on, et lapsevanem märkaks ka seda, mis lapsele keeruline tundub, ning teda neis aspektides toetaks. Meesaku doktoritöö tõi esile vastuolulise mustri: vanemad, kes tajusid oma lapsel arengulisi või õppimisega seotud raskusi, kippusid temaga kodus vähem arendavaid tegevusi tegema kui need vanemad, kes probleeme ei märganud. Ehk just lapsed, kes võiksid vajada rohkem tuge, võivad seda saada hoopis vähem.
Rolli võivad mängida vanema enda uskumused lapse võimete kohta. Kui vanem eeldab, et laps ei saa ülesandega hakkama, võib ta hakata talle vähem väljakutseid pakkuma. Seetõttu on oluline märgata lapse raskuste kõrval ka tema tugevusi ning teha koostööd õpetajaga, et leida viise, kuidas last toetada tema võimeid alahindamata.
Kui tahame teada, kust algab Eesti haridusedu, ei pruugi vastus olla esimene koolipäev, vaid mõni hoopis varasem hetk. Näiteks need lugematud korrad, kui laps istub lasteaiaõpetaja või vanema kõrval, küsib „miks?“ ja keegi võtab tema küsimust tõsiselt.
Saatejuht on õppejõud ja ettevõtja Mart Soonik.
“Ekspert eetris” sai alguse 2020. aasta kevadel ja pälvis oma teemapüstitustega 2020. aasta Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerija tunnustuse.