Ekspert eetris: Helin Puksand „Miks Eesti noorte lugemistulemused langevad ja kuidas tehisaru seda mõjutab?“
Saates „Ekspert eetris“ keskendutakse sel korral noorte lugemisharjumustele, PISA uuringu värsketele tulemustele ning tehisaru mõjule tekstide mõistmisel ja kirjutamisel. Külas on Tallinna Ülikooli emakeele ja eripedagoogika dotsent Helin Puksand, kes analüüsib, miks on õpilaste lugemistulemused teinud läbi kukkumise ning mida saab koolisüsteem ette võtta lugemisrõõmu taastamiseks.
Eesti laste lugemisoskus on rahvusvahelises võrdluses endiselt väga hea, ent üha enam valmistab muret noorte valmisolek süveneda pikkadesse tekstidesse. Lugemisoskuse langus ja muutuvad lugemisharjumused sunnivad küsima, kas senine kirjandusõpetus aitab lastel ka edaspidi headeks lugejateks kasvada.
Eesti lapsed kuuluvad rahvusvahelises võrdluses endiselt kõige paremate lugejate hulka, viimased PISA tulemused näitavad aga siiski, et lugemisoskus on viimastel aastatel vähenenud nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides. Hea koht edetabelis annab põhjust rahuloluks, kuid tulemuste suund sunnib küsima, kuidas on muutunud laste lugemisharjumused ja millist tuge vajavad nad koolis, et oskuste taseme langus peatuks.
Tallinna Ülikooli emakeele ja eriõpetuse dotsent Helin Puksand tõi Tallinna Ülikooli vestlussaates „Ekspert eetris“ esile, et noored eelistavad üha lühemaid tekste. Mitme lehekülje pikkuse materjali lugemine võib lapses tõrget ja stressi tekitada juba enne, kui ta on jõudnud teksti sisusse süvenedagi.
Pika teksti mõistmine nõuab tähelepanu ja järjepidevust, sest lugeja peab jälgima mõttekäiku, siduma omavahel eri kohtades esitatud infot, märkama vastuolusid ning hindama väidete usaldusväärsust. Need oskused kujunevad lugedes ja loetu üle arutledes kogu kooliea vältel. Kui suurem osa infost jõuab nooreni aga lühikeste katkendite ja kokkuvõtetena, võib pikema teksti jälgimine muutuda üha vaevalisemaks, sest harjumus ei ole välja kujunenud.
Lugemine muutunud infokeskkonnas
Lugemistulemused on halvenenud paljudes riikides ning selle taga võib olla mitu omavahel seotud tegurit.
Ühe võimaliku seletusena toob Helin Puksand esile koroonapandeemia, mille pikemaajalised mõjud hakkavad hariduses alles nüüd ilmnema. 2025. aastal PISA uuringus osalenud lapsed olid pandeemia ajal algklassides, mis on põhiline aeg lugema õppimiseks ning selles soravaks saamises. Koroona ajal kooliteed alustanud lapsed õppisid palju kodus ja veebitundide vahendusel ning ebatavalisel olukorral oli oma mõju sellele, kui palju said lapsed lugemist harjutada ning milline oli õpetaja tugi.
Teine põhjus võib olla muutunud meediatarbimine, sest sotsiaalmeedias vahelduvad lühikesed tekstid, pildid ja videod kiiresti ning sisu saab kätte mõne hetkega. Aina enam vaatavad koolinoored üksnes videoid ja teksti kaudu hangitakse infot varasemast palju vähem. Sellises meediakeskkonnas elavatel noortel võib pikemasse teksti süvenemine nõuda varasemast rohkem pingutust. Samas ei ole digimeedia üksnes kõige kurja juur, vaid sobiva lähenemise kaudu võivad laste lemmikkanalid lugemishuvi hoopis äratada. Näiteks on Helin Puksand kokku puutunud noortega, kes on just raamatuid tutvustavate TikToki videote kaudu lugemiseni jõudnud.
Pikemate tekstide lugemise harjutamisele paneb kolmanda põntsu tehisaru. Kui õpilane teab, et saab raamatust mõne sekundiga kokkuvõtte, võib tal tekkida kiusatus jätta algteos üldse lugemata. Puksand on õpetajatöös näinud kodutöid, milles tehisaru koostatud kokkuvõte loetavale raamatule isegi kaudselt ei vasta. Algteksti tundmata on lastel selliseid vigu aga raske märgata. Sama probleem puudutab teadustekste ja õppematerjale, mida õpilased lasevad tehisarul lühendada ja lihtsustada. Masin võib teksti tõlgendada omasoodu ning lisada sinna valesid väiteid või teha ebatäpse järelduse.
Seetõttu on tekkinud nõiaring: tehisaru kasutades muutub kriitiline lugemisoskus üha olulisemaks, sest lugeja peab oskama hinnata, kas esitatud teave vastab algallikale, kuid vähesem lugemine pärsib funktsionaalse lugemisoskuse väljaarenemist.
Millist kirjandust peaks koolis lugema?
Eesti hariduse saanute jaoks tundub enesestmõistetav, et kirjandus on koolis eraldi õppeaine ja selles tunnis antakse ülesandeks lugeda tervikteoseid. Puksandi sõnul pole see aga sugugi igal pool nii, paljudes riikides töötatakse kirjandustundides rohkem üksikute tekstikatkenditega ja ilukirjandust õpitakse emakeeleõppe ühe osana. Eesti hea ilukirjanduse lugemise tava annab õpilastele võimaluse jälgida tegelaste arengut ja mõista sündmuste omavahelisi seoseid, arendades seeläbi funktsionaalset lugemisoskust.
Mida aga teha selleks, et lapsed lugemise asemel salamisi tehisaruga kokkuvõtteid tegema ei harjuks? Puksandi sõnul mängib olulist rolli lugemisvara valik ning seega ei ole alati põhjendatud kasutada samu lugemisnimekirju kui mitukümmend aastat tagasi. Vanem kirjandus aitab mõista kultuuri ja kirjanduslugu, kuid enne nende väärtusteni jõudmist oleks vaja harjuda lugema ja õppida ilukirjandust nautima.
Põhikoolis võiks Puksandi sõnul olla seega kirjandusõpetuse peaeesmärk lugemishuvi äratamine. Ta soovitab klassikalisema kirjanduse kõrval pöörata rohkem tähelepanu fantaasiale, kriminaalromaanidele ja muule tänapäevasele laste- ja noortekirjandusele. Nii saab õpilane kogeda, et lugemine võib olla nauditav, ning võtab hiljem raamatu kätte ka omal soovil.
Selline lähenemine eeldab õpetajalt head ülevaadet uuemast kirjandusest ja valmisolekut õpilaste huvidega arvestada. Parima ülevaate saamiseks võiks aga noorte endaga arutada, millised teemad neid parasjagu kõnetavad ja milliseid lugusid nad avastada tahaksid.
Sügavama analüüsi poole saab kirjandusõpetus liikuda gümnaasiumis, mil õpilasel on võimalik uurida põhjalikumalt kirjanduslugu, klassikaliste teoste tähendusi ja keerukamaid tekstikihistusi. Pikki tekste õpitakse lugema lugedes; selleks on vaja piisavalt aega, et mõttekäiku jälgida ja loetut analüüsida. Kui põhikoolis on tekkinud lugemisharjumus ja -vilumus, edenevad ka tõsisemat süvenemist nõudvad raamatud kergemini.
Lugejaks kasvamine võtab aega
Kõigi hirmutavate muutuste kiuste suhtub Helin Puksand noorte lugemisharjumustesse siiski optimistlikult. Oma õpetajatööst mäletab ta õpilasi, kes lugesid raamatut lausa vahetunnis, ja nende eeskuju näitab, et lugemisrõõm pole kadunud. Vaja on leida nipid, kuidas aidata rohkematel lastel selleni jõuda.
Selleks tuleb noori kuulata ja arvestada nende huvidega. Kool saab pakkuda esimesi kokkupuuteid teostega, mida laps ise valida ei oskaks, ning aidata tal avastada žanre, mille juurde ta tahab tagasi tulla.
Lugemisõpetuse tulemust näitab lõpuks ka see, kas noor suudab iseseisvalt teksti mõista, hinnata loetu usaldusväärsust ja leida raamatust midagi, mis temas uudishimu äratab. Maailmas, kus kokkuvõtte saab mõne sekundiga, on süvenemine, mõtestamine, mõistmine ja oma järelduste tegemine oskused, mille väärtus ajaga ainult kasvab.