Ekspert eetris: Julia Kuznetski “Elu püsivas kriisis – kus peitub lootus?”
Saates „Ekspert eetris“ võetakse fookusesse kaasaegse ühiskonna kriisid ja nende mõju meie igapäevaelule ning vaimsele seisundile. Külas on Tallinna Ülikooli anglistika professor Julia Kuznetski, kes selgitab, mida tähendab mõiste „püsiv kriis“ ehk permacrisis ning miks ei saa tänapäevaseid kriise vaadata eraldiseisvate ega lühiajaliste sündmustena.
Kui ühiskonda on tabanud järjekordne kriis, millele intensiivselt lahendust otsitakse, ei ole alati kõige keerulisem leida väljapääsu konkreetsest katsumusest, vaid mõista valitud lahenduste mitmetahulist ja nüansirohket mõju laiemal skaalal. Maailma ühes otsas tehtud kasulik otsus võib põhjustada probleeme mujal ning osa kahjust võib ilmneda alles mitme inimpõlve pärast.
Saates „Ekspert eetris“ selgitas Tallinna Ülikooli anglistika professor Julia Kuznetski, kuidas on tänapäeva kriisid omavahel põimunud, miks võib ühe probleemi lahendamine tekitada järgmise ning kuidas aitab kirjandus mõista ka neid kannatusi, mida me ise vahetult ei koge.
Tavaolekus on inimesed harjunud mõtlema kriisist kui ajutisest olukorrast, millel on algus, haripunkt ja lõpp. Sageli on aga kliimamuutused, majanduslik ebavõrdsus ja keskkonnaprobleemid omavahel sedavõrd segunenud, et ühe probleemi lahenduse poole liikudes võib tahtmatult süvendada mõnd teist. Julia Kuznetski sõnul kirjeldab nüüdismaailma üha paremini püsikriisi mõiste.
„Tänapäeval ei saa me paraku rääkida kriisist kui olukorrast või sündmuste jadast, millest näeme selget väljapääsu, sest alati, kui mõtleme lahenduse üle, võib see toimuda ka kellegi teise arvelt,“ tõdes Kuznetski.
Ilmekas näide nokk-kinni-saba-lahti olukorra kohta on Euroopa rohepööre. Elektriautode kasutus aitab vähendada fossiilkütuste põletamist, kuid aku valmistamiseks vajatakse muu hulgas liitiumi ja koobaltit, mille kaevandamisega võivad kaasneda keskkonnakahjud ja tööõiguse rikkumised. Näiteks on Kongo Demokraatlikus Vabariigis dokumenteeritud koobalti kaevandamisel ka lapstööjõu kasutamist.
See ei tähenda, et valik elektriauto kasuks oleks silmakirjalik, kuid laiem vaade näitab, kui mitmetahulised ja haprad need olukorrad on. Kuigi üleilmse heite vähendamisest võivad ka kaevanduspiirkondade elanikud kasu saada, jäävad samal ajal mineraalide kaevandamise kohalikud keskkonna- ja sotsiaalsed kulud suuresti nende kanda. Püsikriisi keerukus seisnebki osalt selles, et ühe eesmärgi saavutamisest ei piisa, kui selle tagajärgi mujal arvesse ei võeta.
Kes maksab kinni lahenduste hinna?
Kriiside põimumist näitab ka Venemaa sõda Ukrainas. Peale inimohvrite ja purustatud taristu saastab sõjategevus pinnast ja veekogusid ning kahjustab ökosüsteeme, nii et osa tagajärgi võib ilmneda alles aastate ja kümnendite pärast.
Olukorra tõsiduse kohta tõi Kuznetski näitena 2023. aastal hävitatud Kahhovka tammi. Hävitav üleujutus põhjustas Ukrainas ulatuslikku kahju inimestele ja loodusele, tõi aga esile ka ühe varasema katastroofi pärandi. Nimelt oli Kahhovka veehoidla setetesse aegade jooksul kogunenud saastet, sealhulgas Tšernobõli 1986. aasta tuumaõnnetusest pärinevaid radioaktiivseid aineid. ÜRO keskkonnaprogrammi hinnangul võis tammi purunemisele järgnenud veevool need setted uuesti liikuma panna, ehkki radioaktiivse saaste tegelik leviku ulatus on ebaselge.
See näitab, kuidas kriisi tagajärjed võivad ulatuda ajas uskumatult kaugele. Kuznetski kasutab sellise olukorra selgitamiseks aeglase vägivalla mõistet. Pommitamine põhjustab vahetut ja nähtavat hävingut, mürgiste ainete kogunemine pinnasesse, vette või inimorganismi võib kahjustada tervist ja elukeskkonda järk-järgult. Nii võib sõjategevus lõppeda, kuid saastunud pinnas ja veekogud jäävad ning nende taastumine võib võtta aastakümneid.
Sarnast aeglast kahju võib põhjustada tööstus. Näiteks valmistatakse Bangladeshis Euroopa turule rõivaid, kuid tootmisega kaasnev keemiline reostus ja terviseriskid jäävad suuresti kohalike tööliste ning kogukondade turjale. Nii saab üks osa inimesi nautida odavate rõivaste eeliseid, samal ajal kui teised peavad toime tulema nende tootmise tagajärgedega.
Selline kahju jääb sageli tähelepanuta, sest erinevalt puhkevast sõjast või suurõnnetusest ei pruugi sellel olla üht selget algushetke ega sündmust, mis jõuaks uudistesse. Samuti võivad kahjukannatajad asuda kaugel inimestest, kelle igapäevased valikud selle tekkimisele kaasa aitavad. Seega saavad äkilised katastroofid märksa rohkem tähelepanu kui tasahilju kogunev kahju.
Silmapiiritagune mõju
Kuznetski viitab keskkonnafilosoof Timothy Mortonile, kes kasutab sääraseid olukordi analüüsides ingliskeelset mõistet „away“ ehk „ära“. Sellega kirjeldatakse inimlikku tunnetust, et prügikasti visatud ese või kanalisatsiooni lastud aine pole pärast meie silme eest kadumist enam meie mure. Või näivad kaugetes riikides toimuvad kriisid võõrad ja väheolulised.
Ometi on inimesed indiviididena, kogukondadena ja kogu ühiskonnana väga haavatavad, sest keegi pole isemajandav ega autonoomne.
„Ma kannan riietena seljas kellegi teise tööd ja vaeva,“ ütles Kuznetski. „Ma jõin just kohvi, mida keegi on kasvatanud, korjanud, maale toonud ja ära pakendanud. See protsess on vaevalt olnud väga õiglane, nii et haavatavus on juba iseenesest osa meie koostoimimisest inimkonnana. Ja kriisiolukorrad toovad meie haavatavuse eriti selgelt esile.“
Vastastikune sõltuvus tähendab ühtlasi haavatavuse ebavõrdsust: katastroof võib ohustada kõiki, kuid võimalus selle eest põgeneda või tagajärgedest taastuda oleneb rahast, elukohast, tervisest ja ligipääsust abile.
Kuznetski viitab Ukraina luuletaja Julia Mussakovska tabavale luuletusele, milles autor kasutab vanast testamendist pärit Noa laeva motiivi. Erinevalt piibliloost pole tänapäeva katastroofides valget laeva ja õiglast pääsemist tagatud – on vaid kummipaat, millele pääseb see, kelle juurde päästjad jõuavad.
Kirjandus aitab kauget maailma lähemale tuua
Mõiste „ära“ kirjeldab tabavalt, kuidas inimloomusele on omane mõelda kriisidest oma eluea, lähiümbruse ja isiklike kogemuste piires. Kuidas aga mõista kannatusi, mida me ise ei koge, või muutusi, mille mõju avaldub alles järgmiste põlvkondade elus?
Kirjandusteadlasena näeb Kuznetski siin olulist rolli ilukirjandusel, filmidel ja teatril. Uudiseid loetakse sageli valikuliselt ning pideva negatiivse teabe keskel lastakse endale ligi vaid faktid. Ilukirjandus võimaldab aga raskete teemadeni jõuda tegelaste ja nende kogemuste kaudu. Lugude tegelased aitavad mõista inimeste hirme, valikuid ja igapäevaelu olukordades, mida on muidu raske ette kujutada. Nii võib kauge ja abstraktne kriis muutuda inimlikult lähedaseks.
Kuznetski peab oluliseks ka koos lugeda, filme vaadata ja nende üle arutleda, sest just ühine, kogukondlik kogemus aitab märgata teiste haavatavust ning vähendada tunnet, et üleilmsete probleemidega tuleb üksi silmitsi seista.
Teadmine, et kõiki kriise ei saa ühe lahendusega kõrvaldada, võib tekitada jõuetust; teiste kogemuste mõistmine, solidaarsus ja ühine tegutsemine aitavad aga olla valmis midagi ette võtma ka siis, kui lõplikku lahendust ei paista. Nii ei pea lootus tähendama usku, et kõik saab korda, vaid võimalust olla keerulistes oludes üksteise jaoks olemas.
Saatejuht on Tallinna Ülikooli nüüdismeedia magister Katarina Mürk.