Ekspert eetris: Mari-Liis Jakobson ja Mari-Liisa Parder „Kuidas rääkida teadusest polariseerunud ühiskonnas?“

Kui teadlaselt palutakse meedias kommentaari, on loogiline eeldada, et küsimus on esitatud eesmärgiga paremini mõista, mida olemasolevad teadmised lubavad maailma ja ühiskonna kohta järeldada ja millised on eri otsuste ja valikute võimalikud tagajärjed. Ent mis saab siis, kui mõni ühiskonnagrupp ei oota eksperdilt enam niivõrd teaduspõhist selgitust kui kinnitust mõnele väljakujunenud seisukohale? 

Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Mari-Liis Jakobson ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse teadur Mari-Liisa Parder kirjeldasid Tallinna Ülikooli vestlussaates „Ekspert eetris”, kuidas on eksperdi roll tänapäeva ühiskondlikus arutelus muutunud ja miks ei piisa teaduskommunikatsioonis enam üksnes oskusest keerulisi asju lihtsalt selgitada. 

Esiteks on Parderi sõnul muutunud kogu meediapilt ja avalik kommunikatsioon ei piirdu enam traditsioonilise ajakirjandusega. Sotsiaalmeedias osalevad aruteludes suunamudijad, poliitikud ja tavakodanikud, kelle tegevust ei raamista samasugused professionaalsed kokkulepped nagu ajakirjandust. Ta osutab ka tähelepanumajanduse vastuolule: konflikt ja negatiivne kajastus võivad tuua nähtavust, samal ajal kui argumenteeritud ja kaalutletud käsitlus võib jääda vähem märgatavaks. 

Teaduskommunikatsioon ei vahenda seega enam ainult teadmisi, vaid peab tähelepanu nimel konkureerima emotsioonide, arvamuste ja identiteetidega.

Eriarvamusest võib saada süüdistus kallutatuses
Mari-Liis Jakobsoni sõnul on avalik kommunikatsioon muutunud aina ründavamaks ja eksperdihinnanguid tõlgendatakse üha sagedamini poliitilise poole valimisena. Näiliselt oodatakse teadlaselt avalikus arutelus teaduspõhist, tasakaalukat ja põhjendatud selgitust, kuid vastusele antakse sageli hinnang selle järgi, kas see sobib kokku kuulaja varasemate veendumustega.

Saatekülalised kasutavad taolise olukorra kirjeldamiseks terminit afektiivne polariseerumine, mida iseloomustab asjaolu, et eksperdi seisukohti tõlgendatakse tema oletatava poliitilise kuuluvuse, mitte argumentide sisu kaudu. Sellises keskkonnas võib teadlase järeldus muutuda tema vastu suunatud kahtlustuse lähtepunktiks. Lahendusena ei küsita aga tingimata teadlaselt viiteid, põhjendust või lisaandmeid, vaid nõutakse teist eksperti, kelle seisukoht olemasolevat arvamust kinnitaks.

Teaduses ei olene uuringu tulemuste usaldusväärsus sellest, kas järeldused on meeldivad, vaid sellest, millistele andmetele ja argumentidele need tuginevad ning milliseid meetodeid on rakendatud. Tulemustest rääkides aga ei piisa teadlasele üksnes oma valdkonna tundmisest ja sõnaosavusest. Aina enam tuleb silmas pidada seda, kuidas sõnum võidakse vastu võtta ja millise reaktsiooni see võib esile kutsuda.  

Teaduslik arutelu peaks võimaldama vaielda väidete, nende põhjendatuse ja piiride üle. Polariseerunud keskkonnas võib aga vaidluse keskmesse sattuda hoopis see, kes väite esitas ja millise poole esindajaks teda peetakse.

Teaduspõhise seisukoha kõrval oodatakse isiklikku arvamust
Pingeid võib suurendada ka meedia ootus muuta keeruline teema võimalikult lihtsaks ja intrigeerivaks. Teadlase tasakaalustatud vastus ei pruugi pakkuda samasugust dramaatilist pinget kui emotsionaalne vastasseis või jõuline isiklik seisukohavõtt.

„Kui saatejuhile tundub minu vastus igav, siis ta küsib, mida ma ise tavakodanikuna arvan, lootuses, et ma teen selle asja kuidagi erapoolikumaks või vürtsikamaks,” kirjeldab Mari-Liis Jakobson. Ta mõistab ajakirjaniku soovi muuta keeruline teema publikule lähedasemaks, kuid näeb selles ka ohtu.

Teadlase isiklik arvamus pole iseenesest vähem väärtuslik kui kellegi teise oma, sest ka teadlane on kodanik, ta võib olla lapsevanem, tegeleda hobidega ning tal on omad väärtushinnangud ning kogemused. Küsimus on selles, kas avalikkusele tehakse arusaadavaks, millises rollis teadlane parasjagu räägib ning millel tema seisukoht põhineb. Mari-Liisa Parder rõhutab, et teadlasena tuleks rääkida eelkõige teemadel, mida ta on uurinud ja millest tal on põhjalikud taustateadmised ja teaduspõhised arusaamad. Kui teadlane võtab sõna kodaniku või aktivistina, võib tema seisukoht lähtuda ka isiklikest väärtushinnangutest ja maailmavaatest. Üks roll ei välista teist, kuid nende segiajamine võib jätta eksitava mulje, nagu oleks isiklik hinnang teaduslikult tõestatud järeldus või vastupidi. Seetõttu peaks teadlane oma rolli selgelt välja ütlema.

Kui avalik sõnavõtt tundub risk
Sotsiaalmeedia muudab eksperdi ja publiku suhte vahetumaks ja teadlase seisukoht võib jõuda suure auditooriumini ka siis, kui ta ise pole avalikku vaidlust otsinud. Üks kommentaar või meediaesinemine võib saada teises keskkonnas uue elu, milles algne kontekst kaob ja arutelu võtab suuna, mida kõneleja ei osanud ette näha. Kui avaliku arutelu riskid muudavad sõnavõtu atraktiivseks eeskätt neile, kes taluvad hästi konflikti või on valmis seda teadlikult kasutama, võib avalik ruum jääda ilma inimestest, kelle tugevus on hoopis erialane süvenemine, tasakaalukas argumenteerimine ja põhjalikud teadmised.

Parder kirjeldab olukordi, kus inimene on soovinud jagada vaid üht mõtet, kuid leiab end seejärel päevade kaupa kommentaare haldamas. Eriti haavatavas olukorras võivad olla noorteadlased, kes alles kujundavad oma avaliku esinemise oskusi ja õpivad, kuidas oma teadmisi väljaspool akadeemilist keskkonda selgitada.

Julgustada võib end tõsiasjaga, et tegelikult teab ka noorteadlane oma uurimisvaldkonnast märksa rohkem kui keskmine arutelus osaleja. Kuid erialane pädevus ja valmisolek astuda suure auditooriumi ette pole üks ja sama asi, seega on aina olulisem teadlase ettevalmistus just nende olukordadega toimetulekuks.

Teadlane vajab põhjalikumat ettevalmistust
Teadlase igapäevatöö hõlmab juba iseenesest pidevat kriitikaga tegelemist. Teadusartiklit hinnatakse, selle argumente kontrollitakse ja autor peab olema valmis oma järeldusi põhjendama või parandama.

„Teadlane oskab oma ideid argumenteerida, oskab neid seada sellisesse järjekorda, et see viib tulemuseni või uue teadmiseni, ja ta oskab toime tulla kriitikaga,” ütleb Pardur.

Ometi ei taga teadustööks vajalik ettevalmistus automaatselt oskust toime tulla avalike rünnakutega. Teaduslikus arutelus hinnatakse eeskätt väiteid ja nende põhjendatust. Avalikus ruumis võib tagasiside liikuda kiiresti argumentidelt inimese isiku, motiivide või oletatava maailmavaate juurde. Peale selle on avalik tagasiside sageli vahetu ning nähtav ja kättesaadav ka teadlase lähedastele.

Seetõttu ei tohiks teaduskommunikatsiooni ettevalmistus piirduda sellega, kuidas oma uurimistööd lühidalt tutvustada, keerulisi mõisteid lihtsamalt seletada või kaamera ees enesekindlalt esineda. Jakobsoni hinnangul on aina enam vaja pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas teadlane ühiskondliku tagasisidega toime tuleb. Kasuks tulevad nii praktilised oskused kui ka teadlik valmistumine kriisiolukorraks, kus avalik reaktsioon on ootamatult tugev või muutub isiklikuks.

Lihtne sõnastus, mitte lihtsad lahendused 
Teaduskommunikatsiooni üks põhilisi ülesandeid on muuta teadmised avalikkusele arusaadavaks, kuid arusaadavus ei tähenda probleemi enese lihtsustamist.

Parder võtab selle mõtte kokku: „Teadlane peab oskama lihtsalt rääkida ka teadusteemadest, aga ei pea andma lihtsaid lahendusi.“

See mõte puudutab kogu avaliku arutelu kvaliteeti. Keerulise küsimuse selgitamine võib nõuda eri argumentide, kahtluste ja võimalike tagajärgede avamist ning teadlase vastus ei peagi andma kuulajale kohe seda, mida ta soovib: kindlust, et üks pool on õige ja teine vale, või lahendust, mis kõrvaldaks probleemi ilma ebamugavate valikuteta.

Teaduslikult aus vastus võib olla tingimuslik, ettevaatlik või ebamugav. Mõnikord on just teaduse piiride tunnistamine see, mis eristab põhjendatud teadmist enesekindlast arvamusest.

Polariseerunud avalikus ruumis on teaduskommunikatsiooni ülesanne seega kahekordne. Teadlane peab tegema teadmised arusaadavaks, kuid hoiduma tulemuste lihtsustamisest moel, mis moonutab tegelikkust. Ühiskond omakorda peab olema valmis kuulama vastuseid, mis ei kinnita tema seniseid veendumusi ega paku alati kiiret lahendust.

Saatejuht on Tallinna Ülikooli nüüdismeedia magister Katriin Lepik. “Ekspert eetris” sai alguse 2020. aasta kevadel ja pälvis oma teemapüstitustega 2020. aasta Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerija tunnustuse.

Vaata saadet TLÜ YouTube's

2026. aasta Arvamusfestivalil korraldasid Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool ühise paneeli „Ekspert ekraanil, märklaud seljal – mis on ekspertarvamuse hind?“, mis kätkes endas sama teemat. Kust läheb piir argumenteeritud kriitika ja isikliku rünnaku vahel? Miks eelistavad paljud targad inimesed täna „arvamusvaikust“ ja mis on selle hind riigile ja demokraatiale? Kuidas Eesti arutelukultuuri parandada? Sellest räägivad Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professori Mari-Liis Jakobsoni juhtimisel Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa, Eesti Maaülikooli professor ja teadusprorektor Kalle Olli, Tartu Ülikooli eetikakeskuse teadur Mari-Liisa Parder ja Delfi valeinfo reporter Marta Vunš.

Kuula Arvamusfestivali paneeli siin