Ühe minuti loeng: Kuidas aidata leinas inimest?

Esimene tõde on see, et kui me tahame olla toeks leinavalus inimesele, peame me teda aktsepteerima sellisena nagu ta on. See tähendab seda, et me peame aktsepteerima ka tema käesolevat toimetulekumehhanismi leinaga. Isegi, kui see toimetuleku viis meile võib-olla kõige õigem ei tundu või kui selle inimese potentsiaalsed nutuhood või valusatest teemadest rääkimine meile endale hirmutavalt mõjuvad. Kui me suudame võtta vastu inimese tingimusi esitamata, saab tekkida usalduslik suhe ja inimene saab ambivalentsest seisundist kiiremini edasi liikuda.

Teiseks. Leinavat inimest ei ole vaja hakata lohutama. Leinaja valu ei pea ega saagi ära võtta. Vaid mida saab teha, on olla selle inimese jaoks olemas juhuks kui ta tahab oma valust rääkida. Ja väga oluline märksõna on kuulamine. Inimene võib tahta rääkida oma lugu mitu, mitu korda. Las ta räägib. Rääkimine aitab tal korrastada sisemaailma ja oluline on veel teada seda, et üksinda olles kaotusvalu suureneb. Mis tähendab seda, et igasugune toest ilmajätmine võib inimese sees kriisi suurendada. Niisiis ära karda helistada lihtsalt selleks, et öelda „ma olen olemas“, „kas on midagi, mida sa vajad“.  Või siis lihtsalt saata sõnum, et ma mõtlen su peale. 

Kolmandaks. Leinaperioodi hilisemas faasis võib lisaks kuulamisele hakata esitama inimesele küsimusi, mis suunavad tema tähelepanu tänasesse päeva. Et ta saaks aru, et vaatamata juhtunule, vaatamata valule, läheb elu edasi. Lõpetuseks on väga oluline rõhutada, et abistaja ei tohi leinaja aktiivse aitamise kõrvalt ära unustada iseenda vaimset tervist ja iseenda vajadusi, sest et vastasel korral on kaastundeväsimus ja läbipõlemine väga kerge tekkima.  
 

Loe pikemalt Novaatorist.