Ekspert eetris: Gea Ashilevi "Mis on mindfulness ehk kuidas mürarikkas maailmas kohal olla?"
Saates „Ekspert eetris“ keskendutakse sel korral teadvelolekule (ehk mindfulness’ile) ning selle sisulisele tähendusele ja rakendatavusele igapäevaelus. Külas on Tallinna Ülikooli teadmussiirde doktorant ja pereterapeut Gea Ashilevi, kes selgitab, et kuigi teadvelolekust on saanud laialdaselt kasutatav trendisõna, peitub selle taga tegelikult pika ajalooga süsteemne tähelepanu ja kohalolu treenimise praktika.
Kui palju pöörab inimene igapäevaelus tähelepanu hetkele, milles ta parajasti viibib? Paraku mitte just palju. Enamasti kipume otsima pigem viise, kuidas hetkest põgeneda ja iseendaga olemise asemel tähelepanu mujale suunata. Hommikusöögilauas loeme telefonist uudiseid, vestluse ajal kibeleme kiiresti vastama ja isegi metsarajal kõndides oleme mõtetega homse tööpäeva või sõbraga tekkinud konflikti juures.
Mida rohkem on meie ümber tähelepanu nimel konkureerivaid teemasid, seda suurem kasu on meie vaimsele heaolule sellest, kui püüame end teadlikult ja tahtlikult hetke tagasi tuua. Just seepärast on populaarsust kogunud teadvelolek ehk mindfulness, mis leiab aina enam kõlapinda ja poolehoidu nii vaimse tervise, tööheaolu kui ka enesearengu kontekstis. Tallinna Ülikooli nooremteaduri Gea Ashilevi sõnul ei ole tegemist uue nähtusega; meditatsioon, jooga, teadlik liikumine ja muud tähelepanuharjutused on eri kultuurides olnud kasutusel juba väga kaua. Uuem on pigem see, et teadvelolek on jõudnud tänapäeva psühholoogiasse ja igapäevakeelde ning saanud tõenduspõhiselt tunnustatud eneseregulatsiooni tehnikaks.
Psühholoogias mõistetakse teadvelolekut olevikuhetke kogemuse teadliku märkamise ja tähelepanu suunamisena, et mitte oma mõtetele, tunnetele ja kogemustele automaatselt reageerida, vaid neid märgata ja seejärel valida, mida nendega pihta hakata.
Kui tähelepanu hakkab ise otsustama
Nüüdismaailmas konkureerib inimese tähelepanu nimel korraga suurem hulk infot kui ei kunagi varem: tihedad tööülesanded, pidevalt vilkuvad sõnumid, lõputu uudisvoog, sotsiaalmeedia ja igapäevakohustused. Selle kõige kõrvalt pendeldame mõtetega mineviku ja tuleviku vahel, sest alatasa on vaja midagi planeerida, otsustada, lahendada.
„Kui me end ise teadlike praktikatega ei toeta, siis tähelepanu liigub sinna, kus parasjagu kõige rohkem põleb,“ ütleb Ashilevi. See võib tähendada, et inimene on küll füüsiliselt ruumis, kuid vaimselt hoopis mujal. Teadveloleku üks põhiidee on õppida seda nihet märkama ja tähelepanu uuesti soovitud kohta tuua.
Tähelepanu juhtimine ei ole Ashilevi sõnul midagi, mida inimene n-ö loomupäraselt väga hästi või halvasti oskab. „Seda saab harjutada. Teadveloleku harjutamine aitab mul endal valida, kuhu ma oma tähelepanu suunan,“ ütleb ta.
Võhikule võib teadvelolekust jääda mulje kui keerulisest praktikast, mida täiuslikult valdama õpivad vaid üksikud vaimsed gurud. Tegelikult on kasu juba vähesest, eesmärk ei ole mõtetest täielikult lahti saada, vaid paremini märgata, milline mõte tekkis, ja teha teadlik otsus, mida sellega ette võtta. Esimene samm ei ole mõtetega võitlusse astuda või end nende tõttu süüdi tunda, vaid lihtsalt tähele panna: ma mõtlen praegu nii.
Just siin tekib erinevus automaatse reaktsiooni ja teadlikuma tegutsemise vahel.
Väike paus võib muuta terve vestluse kulgu
Seda tehnikat kasutab Ashilevi ka pereteraapias. Eriti oluline võib see tema sõnul olla konfliktides. Kui inimene kuuleb lähedast väljendamas midagi, millega ta ei nõustu, ei pruugi ta tegelikult enam kuulata ja keskenduda mõista püüdmisele . Peas hakkab ketrama hoopis võimalik vastus: kuidas ennast õigustada, oma vaatepunkti selgitada, teise seisukohta kritiseerida.
„Teadvelolekuharjutusi klientidele õpetades saan aidata suunata nende tähelepanu sinna, kus praegu oleks vaja, sinna, kus nende kõige efektiivsem omavaheline koostöö saaks sündida,“ selgitas Ashilevi.
Konflikti allasurumisest ei ole kasu, oma seisukohast loobuma ei pea, kuid kõige elutervem ja tulemuslikum on teha enne reaktsiooni paus ja märgata, mis meeles ja kehas parasjagu toimub.
Teadvelolek ei pea olema 15 minutit liikumatult istudes mediteerimist
Kuigi meditatsioon on üks levinud teadveloleku praktikaid, ei ole need kaks mõistet sünonüümid. Meditatsioon võib olla vahend tähelepanu ja teadveloleku arendamiseks, kuid teadvelolekut saab harjutada ka igapäevategevuse ajal.
Ashilevi sõnul leidub lugematul hulgal väga erinevaid harjutusi, mida saab kasutada peaaegu igas elusituatsioonis. Kellele sobib, võib leida vaikse ruumi ja jälgida hingamist ning kehas olevaid tundeid ja aistinguid. Samamoodi võib aga ka üsna kaootilises keskkonnas võtta hetke, mil keskenduda hingamisele ja end ümbritsevate helide ja häälte märkamisele. Samuti saab teadveloleku harjutusi teha liikudes, koondades tähelepanu mõnele kehalisele aistingule.
Või süüa võileiba. „Väga kasulikuks võib osutuda teadliku söömise praktika. Näiteks otsustan, et söön hommikusöögi alati nii, et samal ajal ei ole telefonis, ei vaata meili, ei kuula taustal televiisorit. Selle asemel keskendun täielikult võileivale, mida söön, maitsetele, mida ma kogen, tekstuurile, mis sellel on, ja aitan niimoodi oma mõttevoogu aeglustada ja oma tähelepanu juhtida,“ selgitab Ashilevi.
Teadveloleku praktiseerimiseks ei ole keegi liiga noor või liiga vana
Ashilevi jõudis teadveloleku juurde lastejooga ja teadveloleva vanemluse kursuste kaudu. Lastel on tema sõnul sageli loomupäraselt olemas oskus olla kohal selles, mis parasjagu toimub. Ta meenutab oma lapsepõlve, kui ekraanide asemel tuli lihtsalt õues olla ja loodust imetleda. Ja see toimis! Ka praegu ei ole Ashilevi enda praktikas kindlat päevaplaani, mille järgi teadvelolekuharjutusi teha. Talle sobivad lühikesed hingetõmbehetked, mida leida keset argipäeva.
„Ma võin minna korraks tualetti või seista köögis, panna silmad kinni ja proovida aru saada, kus ma nüüd omadega olen,“ kirjeldab ta.
Ashilevi nimetab seda sisuliselt enda „kraadimiseks“: tähelepanu toomiseks enda juurde ja küsimiseks, mida ma praegu vajan.
Teadveloleku mõte ei ole seega õpetada inimesele midagi täiesti võõrast. Pigem on küsimus selles, kuidas säilitada või taastada oskus, mis on kõigile lapsepõlvest mingil määral tuttav. Suudavad ju lapsed kogeda ehedaid emotsioone, olla nii vaimustuses ja haaratud, et unustavad kõik muu enda ümber.
Rohkem valikuid, mitte rohkem kohustusi
Teadvelolekupraktikate õppimist ei tuleks niisiis vaadata kui järjekordset kohustust lõputus nimekirjas, vaid kui viisi endast hoolida ja teha teadlikke valikuid.
„Ma ei pea kõike kohe lahendama ja ma ei pea kõigele kohe väga suurelt reageerima,“ ütleb Ashilevi.
Teadvelolek ei muuda seega elu vaikseks ega võta ära keerulisi tundeid, kohustusi või konflikte. Pigem võib see aidata märgata hetke, mil inimene hakkab neile automaatselt reageerima, ning luua ruumi, et oleks võimalik oma reaktsiooni valida. Ja vahel ongi selleks vaja vaid üht hingetõmmet.
Saatejuht on Tallinna Ülikooli nüüdismeedia magister Katarina Mürk.
“Ekspert eetris” sai alguse 2020. aasta kevadel ja pälvis oma teemapüstitustega 2020. aasta Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerija tunnustuse.
Varasemaid saateid saab järele vaadata Tallinna Ülikooli lehel.