Inimese ja arvuti interaktsiooni vilistlane Gulagha Gozalov: „Ilma väljakutseteta ei saa lõbus olla!“

lõpetasid informaatika bakalaureuseõppe Aserbaidžaanis Bakuus asuvas ADA ülikoolis. Kuidas otsustasid tulla Tallinna Ülikooli inimese ja arvuti interaktsiooni õppima?

Bakalaureuseõpingute ajal töötasin graafilise disainerina ja tegelesin ka 2D-animatsiooniga. Minu lähedased sõbrad Bakuust plaanisid tulla Eestisse Tartu Ülikooli õppima. Kuna minul oli aga disaini- ja informaatikataust, otsisin midagi endale sobivat. Nii leidsingi Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi.

Mis köitis inimese ja arvuti interaktsiooni õppekava juures kõige rohkem sinu tähelepanu?

Nägin ülikooli veebilehel õppekava tutvustuse juures pilte seadmetest ja laborite varustusest. Laborite pilte vaadates mõtlesin: „See on koht, kus saan teha seda, mida soovin, saada teadlastelt tuge ja võib-olla ka ise uurimistööd teha! Nii saaksin inimese aju paremini mõista ja teada, kuidas see tehnoloogiaga suhestub!“

Ülikoolis toetati väga loovat mõtlemist. Õppetöö oli nagu loominguline protsess, kus saime tegutseda piisavalt iseseisvalt. Tänu sellele jõudsime lõpuks soovitud tulemuseni. Usun, et kui loovale mõtlemisele seatakse piiranguid, ei ole tulemus parim, sest piirangud tavaliselt vähendavad loovust.

Kas tegelesid õpingute ajal mõne huvitava projektiga?

Õpingute ajal tutvusin ka Eesti mänguarendajate kogukonnaga, osalesin konverentsidel ja töötasin oma projekti kallal, millest sai hiljem minu lõputöö teema. See oli tudengitele mõeldud rakendus TaskPal, mille eesmärk oli aidata üheskoos keskenduda ja vähem ülesandeid edasi lükata. Minu juhendaja tõsimängude dotsent Martin Sillaots juhendas mind mu projektiga. Ta jagas mõtteid mängustamisest ning selle plussidest ja miinustest.

Milliseid õpingutel omandatud oskusi sa iga päev kasutad?

Õpingud andsid mulle arusaama ligipääsetavusest ning see aitab mind nii igapäevatöös kui ka isiklikes projektides. Õppisin projektidega töötades iga kasutajaga arvestama.

Milline disain inimestele tehnoloogilisi seadmeid kasutades kõige rohkem meeldib? Kas mängustatud?

Mängustamisel on väga palju tasandeid ja iga inimese jaoks võib see sõna tähendada midagi erinevat. Arvan, et inimestele ei meeldi liiga lihtsad tooted. Nad võivad soovida midagi kaasahaaravat ja lõbusat, kuid peavad võib-olla esmalt õppima seda kasutama. Selle käigus teevad nad vigu, õpivad neist ja siis muutubki kasutamine lõbusaks. Minu arvates peaks heas tootes olema mõningaid raskusi ja saladusi. Ilma väljakutseteta ei saa lõbus olla.

Kuidas muuta inimese ja arvuti vaheline suhtlus võimalikult meeldivaks?

Toodet nähes püüame luua ettekujutuse selle taga olevast isiksusest. Me ei näe seda rakendusena, vaid inimesena! Seda on väga oluline enne toote disainimist meeles pidada. Igale kliendile tuleb läheneda personaalselt ja kohelda teda individuaalselt.

Milliseid probleeme sa tänapäeva digimaailmas näed?

Minu arvates on üks suuremaid probleeme see, et mõned disainimustrid tekitavad sõltuvust ja halbu kasutusharjumusi. Näiteks TikTok, Facebook, Instagram ja Tinder: muudkui kerid, kerid ja kerid. Arvan, et disainivaldkonnas peaksid kehtima teatud reeglid. Võib-olla ei peaks iga disainilahendus olema lubatud. Näiteks hasartmängudele, mis on samuti mängud, ja kõigile nendega seotud rakendustele kehtivad piirangud, sest need tekitavad sõltuvust.

Kas sul on lemmikprogramme?

Mulle meeldivad Figma ja Visual Studio Code. Tegelikult õppisin disainima Microsoft Paintis, mis võib praegu naljakalt kõlada. Keskkoolis kasutasin Microsoft Painti logode kujundamiseks ja oma videotele visuaalefektide loomiseks. See programm õpetas mulle, et kõigepealt tuleb luua kujundid ja alles seejärel muu äge kraam.

Mida soovitaksid inimese ja arvuti interaktsiooni õppekava uutele tudengitele?

Kui saaksin oma toonasele minale midagi öelda, ütleksin: „Ole oma projektide puhul vähem ambitsioonikas ja süvene rohkem õppematerjalidesse. Kuula õppejõude ja ole avatud uutele ideedele.“ Pidin õppima oma ego kõrvale jätma ja kuulama! Mõistsin seda väga hilja.