Interaktsioonidisaini magistriõppe vilistlane Hazel Cyril: „Kaasavat disaini on tänapäeval väga vaja!“
Hazel Cyril on TLÜ digitehnoloogiate instituudi interaktsioonidisaini magistriõppekava vilistlane. Teda köitis õppekava ainulaadsus ning ta alustas veebiõpinguid, et saada professionaalseks kasutajakogemuse disaineriks. Täielikult veebipõhist magistriõppekava pakuvad ühiselt Tallinna Ülikool ja Küprose Tehnikaülikool. Lõpetajad saavad kaks diplomit ning õpingud annavad võimaluse tutvuda mõlema ülikooli parimate praktikatega. Intervjuus räägib Hazel lähemalt oma õpingutest ja väljakutsetest ning selgitab, miks vajame tänapäeval just kaasavat disaini.
Kuidas jõudsid Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituuti õppima?
Veebiarendajana töötatud aastate jooksul mõistsin, et hea disain on midagi enamat kui pelgalt toimiva lahenduse kaunistamine. Tahtsin oma disainioskusi arendada, kuid õppematerjalide rohkus muutis valiku keeruliseks. Otsisin intensiivkursusi ja õppekavasid, mis aitaksid süsteemsemalt õppida, ning leidsin Küprose Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli ühise interaktsioonidisaini magistriõppekava.
Mis sulle õppekava juures kõige rohkem silma jäi?
Kõige rohkem köitis mind see, et interaktsioonidisaini sai õppida täielikult veebis. Ka õppeained ja õppekava sisu tundusid olevat täpselt need, mida tol hetkel vajasin!
Millised on veebiõppe peamised eelised?
Üks paljudest põhjustest, miks valisin veebipõhise magistriõppe, oli võimalus jätkata täiskohaga töötamist. Kahenädalaste tsüklitena korraldatud õppimine ja ülesannete täitmine sobisid minu töögraafikuga ning õppisin oma aega paremini planeerima. Sain oma organisatsioonis liikuda arendustöölt disaini juurde, ilma et oleksin pidanud töölt lahkuma. Veel üks eelis oli üsna taskukohane õppemaks.
Interaktsioonidisaini magistriõppekava on ühine Küprose Tehnikaülikooliga. Mis on korraga kahes ülikoolis õppimise suurim eelis?
See on ainulaadne võimalus õppida mõlema ülikooli parimatelt õppejõududelt ja kasutada mõlema pakutavaid ressursse, ilma et peaks kummaski kohapeal viibima. Minu kontaktvõrgustik on pärast õppima asumist kindlasti laienenud.
Kas tegelesid õpingute ajal mõne huvitava projektiga? Räägi neist veidi.
Ainekursusel „Disainiteooria ja -metoodika“ uurisime kolmeliikmelise rühmaga kaasavaid siseruumides navigeerimise lahendusi. Uurimistöö käigus külastasin mõnda puuetega inimestele mõeldud kõrgkooli. See avardas kindlasti minu arusaama rakenduste disainimisest ja arendamisest. Teine väärtuslik kogemus oli interaktsioonidisaini projekt, kus kasutasime Google Sprinti metoodikat, et luua lahendusi naiste kaasamiseks STEAM-valdkondadesse ehk loodusteadustesse, tehnoloogiasse, inseneeriasse, kunstidesse ja matemaatikasse.
Kus sa praegu töötad?
Minu viimane töökoht oli Indias ettevõttes Wongdoody – Infosys Limited, kus töötasin kogemusdisaini valdkonna asejuhina. Minu peamised ülesanded olid ettevõttesisese pangandusplatvormi disainisüsteemi ning seda disainiva ja arendava meeskonna juhtimine. Samuti leidsin inimesi meie organisatsiooni disainiüksusele saabunud jooksvate ülesannete täitmiseks. Töö hõlmas koostööd eri tootesuundade disainerite ja arendajatega, meeskonna töö korraldamist, igapäevaseid lühikoosolekuid ja disainiprobleemide arutamist ning uute ja täiustatud funktsioonide igakuise avaldamise tagamist. Praegu uurin andmete visualiseerimist ja loodan selles kitsamas valdkonnas akadeemilise töö juurde liikuda.
Kuidas kasutad digitehnoloogiate instituudis õpitut oma igapäevaelus?
Esimesena tuleb mulle pähe kaasav disain. Sellised ainekursused nagu „Disain kõigile“ rõhutasid selle tähtsust. Tööl küsin pakutud lahendusi hinnates ühena esimestest küsimustest, kuidas disain täidab toote lubadust olla kaasav. See on aidanud nii meeskonnal tervikuna kui ka selle noorematel liikmetel suunata oma mõtteid ja lahendusi ligipääsetava disaini poole.
Arendajana olen alati uskunud, et dokumentatsioonist on abi, kui peame mõne komponendi, mustri või funktsiooni juurde tagasi pöörduma. Õppeülesannete aruannete koostamine aitas mul mõista, millist dokumentatsiooni disainitöös vaja läheb. See oli eriti oluline siis, kui liikusin arendustöölt disaini juurde ja pidin üle võtma juba olemasoleva disainisüsteemi haldamise.
Milliseid probleeme näed tänapäeva digimaailmas ja kuidas neid lahendada?
Privaatsusega seotud mured ja usalduse puudumine digitoodete vastu on olnud digiülemineku takistused. Abiks võiks olla see, kui kasutajad oleksid toote disainimisel tõepoolest keskmes ning uurimistööd tehtaks koos nendega, et mõista nende vajadusi ja leida uusi võimalusi. Samuti saaksime tänapäevaste suhtluskanalite kaudu anda kasutajatele kindlustunde, et digitooted toimivad usaldusväärselt ja nende huvides.
Digimaailmas tehakse sageli otsuseid eraldiseisvalt, teiste osapooltega arvestamata. Mõnikord tähendab see, et kasutajatele surutakse peale uusi ja uuendatud funktsioone. Läbipaistvuse tagamine kogu protsessi vältel aitaks neid probleeme vältida.
Mis on sinu lemmikdigitööriist?
Olen töötanud Adobe XD, Photoshopi ja InDesigniga, kuid minu lemmik on Figma, sest selle koostööfunktsioonid toimivad sujuvalt.
Hazel tänab ka Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi interaktsioonidisaini õppekava juhti ja interaktsioonidisaini dotsenti Sónia Sousat, Küprose Tehnikaülikooli multimeedia ja graafika osakonna õppekava administraatorit Andreas Papallast ning mõlema ülikooli õppejõude kogu õpingute vältel pakutud toe ja juhendamise eest.